Kevade teisel päeval, päikeselisel laupäeval kogunesid vahvad matkasellid Kütioru Küti Mäeveskisse. Oktoobris 2021 alustas MTÜ Veskiveere matkasarja

“Kolme veski matk. Aastaajad”, mis kutsuti ellu eesmärgiga tutvustada võimast Kütioru loodust, siinset omapärast veskite kaskaadi ning kanda edasi lugusid Kütioru inimestest ja ajaloost. Seekordne matk oli hooaja esimene ning eesmärk oli ilma kiirustamata kulgeda mööda RMK loodusrada. Kolm kindlat asja, mida matkasellidele lubati, olid sinililled, lumi ja

päikeseline ilm. Matka tervitustoost öeldi hommikuse värske vahtramahlaga ning matk võis alata. Esimesed sinililled ei lasknud end kaua oodata – juba Mäeveskist Tsõõriplatsini liikudes tervitasid need matkajaid ning said lausa

Oscarite-väärilise vastuvõtu – telefonikaamerad sähvisid ja kohtumisrõõm oli siiras. Tobornä pettäi (männi) juures tuli kurbusega tunnistada, et tänavune kevad on tõenäoliselt viimane, mida vanake näeb. Aastasajad on oma töö teinud. Enne Juudijõõratust sai matkaseltskond imetleda müstilist salapaika, kus iidvana tamm kõrgus uhtoru kohal, ümbritsetuna sinilillede vaibast. Hindrik Prantsu mälestuskivi juures imetlesid matkasellid imeliselt korras hoitud talukohta ja kuulasid järjekordset infokildu Kütioru suurmeeste kohta: Hindrik Prants, Ernst Nassar ja Julius Kendra. Neljajalgne matkasell

Sofi tundis lapsikut rõõmu kevadvetest – kõikjal, kus vägegi sügavam veelomp, sukeldus ta meeletu rõõmuga ega näinud ainsatki soovi säästa oma lumivalget kasukat.

Matk kulges kunagise Petseri linakaupmehe Ernst Nassari sünnikohast mööda ning liikus Kütioru suusakeskuse poole. Suusamäele jõudes kostsid mitme matkajate seast üllatushüüded, et “oleksime nagu Alpides – igal pool on suur

kevad ja siis mägedes tõeline talv”. Just suusamäel tabas matkaseltskonda esimene ekstreemsus, kuna “must rada” oli veel suusatajatele avatud ning oru põhja pääsemiseks tuli laskuda püstloodis metsarada pidi. Suusakeskuse nõlvad said vallutatud ja edasi oli vaid lust ja lillepidu – võhmale võtvad

tõusud olid selleks korraks seljatatud ning edasi sai rahulikult kulgeda. Roopalist metsateed mööda sai imetleda pokusid ning näha ka usinate kobraste lageraiet. Tohkti veski haldjalik veekaskaad pakkus meeliülendavat

lõpuemotsiooni kevadises Kütiorus.

Matka lõpp-punktis koguneti Kütioru Küti Mäeveski Möldrimajja, kus mõnusa

vestluse saatel söödi kringlit ja kooki ning veskiperenaine näitas lihtsaid kevadpühade lauakaunistamise nippe. Kõik osavõtjad said tänutäheks vahva matka eest potikese lilledega ning Kütioru kalendri, et oleks alati motivatsiooni orgu tagasi tulla.

Rohkem pilte vaata: Siit

„Võib koos luurele minna“, on tihti lojaalsust ja usaldust kokkuvõttev lause. Veskiperenaine teab, mida see tähendab, sest just tema tagalaks on Veskiveere MTÜ, kellega koos võib minna luurele. Selles ägedas mees,-nais-lapskonna koostöös peitubki ühisjuhtimise tarkus. Väike kogukond sai MTÜ mütsi alla toodud eesmärgiga pildile tuua Kütiorg ja siinsed tööstuspärandid, veskid. Alati hullumeelsete „Teeme ära,nüüd ja kohe!“ plaanidega veskiperenaise taga ja koos on seltskond, kes on valmis panustama oma aega ja oskusi.

2025 aasta saame kokku võtta tänulikult- ühelt poolt nominatsioon Võrumaa Arengukeskuselt ja teiselt poolt Võru valla tunnustus aasta vallaelu edendajale

Veskiperenaine teeb kummarduse, sest tänaseks on MTÜ Veskiveerega ellu kutsutud matkasarja „Kolme veski matk. Aastaajad“, kontsertsari „Vete pääl“ ja erinevad õpitoad, ikka selleks, et ühistarkusega koos tegutseda ning Kütiorgu orust väljapoole viia!

Kohtumiseni Kütiorus!

Elagu MTÜ Veskiveere

Ei saa muud öelda, kui et jaanuar aitas meelde tuletada “päris talve”. Lumi, külm, hingematvad vaated, lummetuisanud teed, nöörivad elekrtrihinnad ja inimeste karukannatus- seda kõike pakkus oli aasta esimese kuu. Poliitilise teatrilava jätame mainimata… Aga veebruarile ütleme “Tere tulemast!” ja ootame põnevusega küünlakuu väljakutseid!

Seega-tulge nautige talvist Kütiorgu- jalutades, suusatades, kelgtades, lauatades. Molutades….

Tere tulemast!

Helbed muudkui keerlevad, langevad, nõelavad, paitavad, ründavad, meelitavad. Aasta on alanud õiglase talve ja külmaga. Hooletu lohakusega on jaanuar laotanud lumevaiba üle maa, üle järve, üle metsa, piki silmapiiri. Tallihoone tagant kulgev matkarada näitab korraks matkajate lumme vajutatud jälgi, kuniks orukülgedel hullav tuisutuul need ühe pintslitõmbena valgeks lõuendiks parandab. Lumekauniduses puud on kui noored neiud- veel pole tuul nende haprust rappinud ja sula kaunidust koormavaks muutnud. Õhk on nii vaikne, et isegi toksima hakanud rähn ehmatab tekkiva kaja peale end tummaks. Ühtlane lumesadu vallutab taeva ja maa.

Nädal varem sisselükatud radadest on aimatavad vaid kõrgemad kuhilad. Veskiperenaise hommikusulpsu järvesilmake on aeraatori abil end küll avatuna

hoidnud, ent laperdavaid sulpsuliigutusi järves endas enam tegema ei mahu.

Ka seekord ei saa veskiperenaine ära jätta oma hommikurituaali- tulla soojast toast, jalgade otsas tõeliselt mõnusad talvemurdjad-vildid,

külmavarese jope visatud üll; sumpad aga läbi vatipehme lume hommikusulpsule. Õhk -18C´on täpselt nii külm, et allikaterohke Mäeveski

paisjärv äratab oma plusskraadidega kohe terveks päevaks reipaks! Veskiätt saab kindatervituse üle külmast kõlkuvate palgiridade, paisusilda kattev lumekuub on liiga uhke selleks, et pildistamiseks telefonigi peale toetada.

„Ma vist ei väsi sellest vaatest kunagi!“, tabab veskiperenaine end mõttelt, vaadates paisult lumevaalude all vilksatavat veemängu. Külm näpistab nina ja põski. Talv on Kütiorus ja tunneb end igati kodus olevat! Ent ilust ainult ei piisa, päriselu nõuab enamat. Apartament ootab külalisi ja hoovist tuleb lumeilu eemale toimetada. Nii saabki veskiperenaine oma uueaasta lubadusega „õppida midagi uut, kuid lubada ka vigade tegemist“ alustada- telefoni teel kaasalt saadud ATV-ga lumelükkamise õpetuse tulemust võis hinnata peaagu puhtal hoovialal 10 palli süsteemis 6-ga. Külalised jõudsid turvaliselt kohale, lihtsalt järgmise hommiku saabudes poleks nagu hoovi puhastatudki Õnneks jättis veskiperenaine külaliste käeulatusse lumelabida ja mis saab veel parem olla ühe talve juures, kui hommikul- ise oma kätega, vajalik teerada sisse lükata! Sest… õiges Eesti talves helbed muudkui keerlevad, langevad, nõelavad, ründavad, meelitavad… Lihtsalt naudi!

Üle tähistaeva lambina valgust laotav kuu paljastab filigraanse võlumaa. Külm näpistab põski ja maalib hooletu elegantsiga šampanjapokaali kristallikurdudele jäälilli. Just sellises looduse kunstitunnis saabus uus, 2026 aasta Kütiorgu. Hommikul saab tõdeda- see ei olnudki uusaasta uni- külmkarge talveilu kestab

… Uus aasta on tulnud, et jääda

Aasta 2025 oli Kütioru Küti Mäeveskile hea, tavaline, mittemidagiütlev, suurepärane, tore, aktiivne, paljulubav, ehmatav, ootusärev, tegutsev, kaasahaarav- kõike seda! Olenevalt, mis ajahetkel ja mis nurga alt vaadata. Veskiperenaise hingest tulevad tänusõnad selle mööduva aasta eest lähevad:

oma suurele perele, kes aksepteerivad ema ja kaasa üleelusuurust hobi;

oma ägedale ja kokkuhoidvale suguseltsile ja MTÜ Veskiveerele, kes toetavad ja panustavad oma tegevuse ja olemasoluga” veskiprojektidesse”, genereerivad

ideid ja aitavad eraldada terad sõkaldest ja kelle tegevus sai ära märgitud ka Võrumaa maakonna ettevõtlike inimeste tunnustamissündmusel, nomineerituna kategoorias “Aasta vabaühendus”!

kohalikule omavalitsusele Võru vallale, Võrumaa Arenduskeskusele ja meie

koostööpartneritele: Tampe AS, A Le Coq AS, Mõisa Ait pubi ja külalistemaja,

Astrarium Kohvikuteala, Viimsi Taluturg, Kütioru puhkekeskus, Ränduri pubi ja Külalistemaja, Georgi hotell, Leeri lillesalong, Tikupoiss restoran ja Haabneeme kohvik;

meie üritustest-tegevustest osavõtjatele ja pöidlahoidjatele;

kõikidele, kes nii mõtetes, kui ka sotsiaalmeedias meiega koos on;

Toogu uus aasta vaid parimate soovide täitumist!

Rohkem pilte vaata: Siit

Detsembrikuu 27. päev. Ei lund. Ei külma. Tüüpiline Eestimaa ilm- prognoosid ei loe, täpse ilma saad teada siis, kui teed ukse lahti ja astud üle lävepaku. Õues liikumiseks pole halba ilma, on vaid vale riietus. Meedias vilkuvad pealkirjad räsivatest tormituultest panid vihmases ja tuulevaikses Kütiorus õlgu kehitama. Pool tundi enne „Kolme veski matk. Talv“ valgusmatka algust haihtusid vihmapilved ja matkaseltskond sai koguneda Kütioru Küti Mäeveski õue. Korraks siiski raputas ilmataat oma vihmakeebi veel õuele puhtaks ja siis võisid ka kõige vihmakartlikumad inimesed keebid kokku rullida ja seljakotti ära panna. Mäeveski õuelt võttis matkaseltskond suuna Tohkri veskini, mõnus tõus Juudijõõratuseni võttis jalutustempot maha. Ajaloolase ja ajakirjaniku Hindrik Prantsu sünnikoha juures oli pererahvas kaunistanud

sissesõidutee imeliste laternatega ning vaikselt hämarduva oru kohal võeti suund Tammetsõõri. Tee peal tutvustas Mäeveski veskiperenaine ja matkajuht Kütioru vahvat seeneliiki- kausiseened ja kiire interneti vastuvõtjat Tammetsõõri juhataval teeristil. Enne Tammetsõõri sisenemist käidi ära Ilmamäe veerel ja Ilmamäe allikal. Müstilises väepaigas, Tammetsõõris

jõudis pimedus Kütiorgu ja laternad said oma vajalikkust tõestada. Edasi kulges laternavalgel matkaseltskond pimedas orus Toborna pettäi poole ning uuesti RMK matkarajale jõudes muutus rajake oru küljel päris kitsaks,

tekitades omajagu elevust. Matkajuht tutvustas matkaseltskonnale ka üht eriti haruldast ja väljasuremisohus puuliiki- telefoniliinipuu. Puuke on ennast peitnud osavalt raja kõrvale ning loodab, et kuri kooreürask teda ei tule ähvardama. Toborna pettäi on vana hiiemänd, mille vanust pole dateeritud, aga erinevatest infoallikatest pakutakse männivanale vanuseks 200 aastat. Vana männi juures tehti väike jutupaus ja seejärel liiguti Alaveski juurde. Viimaseks oluliseks matka peatuspunktiks oli ajalooline Tsõõriplats, milleni jõudmine oli ehk matka keeruliseim osa- rada oli järsk, libe ja porine, ent õige matkasell võtab raskusi lustaka kergusega!Tsõõriplats ehitati kohalike noorte poolt oru külje sisse 1920-ndatel ning oli erinevatel aegadel, erinevate võimude ajal, oluline koht pidude pidamiseks. Et matkaseltskonnas oli ka sünnipäevalapsed, sai Tsõõriplatsil sünnipäevalaul oru kohale saadetud. Matk lõppes Iskna ojakäärus lõkkevalgel piparkookide ja kuuma teega. Laternavalgel Kütiorg sai matkaseltskonnalt igati kiidusõnu, ainsa puudujäägina märgiti ära puuduvad eskalaatorid järskudel orutõusudel. On, milleni pürgida! 2025 aasta matkasari „Kolme veski matk. Aastaajad“ hooaja võib kokku võtta sõnadega: Käidud! Nähtud! Tehtud!

Rohkem pilte vaata: Siit

Veskiperenaisele tuli armsa üllatusena, et eilsel Võrumaa Arenduskeskuse tunnustussündmusel “Ambitsiooni om?/!” oli “Võru maakonna aasta Vabaühendus 2025” nomineeritud ka MTÜ Veskiveere! Olla nomineeritud selliste suurte ja “eakate” tegijate kõrval on juba suur au! Palju õnne võitjale ja nomineeritutele!

Kutse üritusele jäi kuidagi märkamata, aga seda toredam oli seda täna lugeda! Suured tänud, armsad MTÜ Veskiveere liikmed.

Teiega koos oleme korda teinud veski ümbruse, kutsunud ellu ja aktiivselt toimetanud juba 3-ndat aastat matkasarjaga “Kolme veski matk.Aastaajad”. Samuti on 3 aastat valminud rätsepatööna kontsertsari “Vete pääl”. Ja muidugi need ägedad õppetoad ja mõttetalgud. Vastlapäevad ja hooaja lõpuüritused on väärt peatükid meie kooskulgemises.

Olete kogukond, kelleta Kütioru veskite ajalugu ja paikkonna tegemised poleks ellu ärganud! Seto naise kombel kummardab veskiperenaine

“kundsõni” ja kutsub kõiki, keda huvitab Kütioru ajaloo alalhoidmine ning kogukonnavaimu hoidmine ühinema MTÜ Veskiveerega!

Aja lugu austades

Kuninganna, kes esimesena valmis Kütioru vana möldri õunaaia õuntest. Kuninganna, tänu kellele suurenes veskitalu õunaaed koroonaaastal mitmekümne noore õunapuu võrra. Alles peale kuningannat tulid printsessid:mesilased, lavendlid, viinamarjad, kõrvitsad. Tänaseks on Eesti võimsaima ürgoru õunamahl olnud juba aastaid saadaval Tallinna Ülikooli kohvikutealal ja Viimsi vanimas- 52 aastat järjepanu tegusenud Haabneeme kohvikus.

Õunamahla kõrvale on sel aastal lisandunud veel imemaitsev rabarberisiirup, tummine viinamarjasiirup ja põhjamaa sidruni- ebaküdoonia siirup. Ebaküdoonia ja rabarber on meie MTÜ Veskiveere liikmete koduaedadest, Võrumaalt. Ikka “Võromaa vägi” ja süämega tettü! Nii puhas, nii naturaalne! Meie kuninganna koos printsessidega on saadaval Viimsi Taluturul laupäeviti kl.10:00-14:00.

Lisaks ka erinevad kodused ja maitsvad hoidised

Kütiorg on tõeline kaleidoskoop! Igas aastaajas on midagi tuttavat ja midagi sootuks uut, ent alati midagi üllatavat. Sügiseses-loodusgaleriis on ekspositsioon vahetumas. Sel aastal paneb silmad särama 50 kollast varjundit. Veskiperenaise marsruut viib teda juba aastakümneid Eestimaa ühest otsast teise, põhjast lõunasse, lõunast põhja. Juba mitmes aasta tajub veskiperenaine, kuidas sügis kogu oma hiilguses- oma esimeste öökülmade, järsult pimeneva päeva ja tohutu värvibuketiga, on tõukamas troonilt varasemat lemmikaastaaega- neitsilikku, tärkavat kevadet. Või pigem on ehk selles “süüdi” Kütiorg ainuisikuliselt- orus avanevad sügisel kõik salapärasuse poorid: maadligi vajuvad pilverüngad, äkilised öökülmad, vanades haavalatvades kolistav tuul ja muidugi värvid! Värvid puudel, taevas, maas, järvedel, ojal, majaseinadel, palgivahedel. Sügisene lehesadu annab märku- nüüd on viimane aeg hakata õuetöid kokku tõmbama!

Nii kulgebki veskiperenaine taaskord läbi kolletava Eestimaa, silmad säramas juba ainuüksi mõttest eesootavatele tohkendustele: viimaste tulbi-ja krookusesibulate mulda tippimisel, nädal tagasi pooleli jäänud sügisväetisega vesisest suvest väsinud marjapõõsaste turgutamisel, metsapargis suvebeebitaimede inventeerimisel, vanade õunapuude tüvede valgendamise, uute õunapuuistikute aukude kaevamisel, lehtede riisumisel ja veel sellel ja veel sellel ja sellel tööl. Mõtetega tuleb ettevaatlik olla, need võivad saba selga võtta ja minna oma teed! Nii juhtuski- Kütiorgu jõudes keerutas tuul värviliste puude latvadest lehti, pillutas neid ühest hoovi otsast teise , seejärel pitseeris omakorda külm vihmasabin lehesaju üle… Kilomeeter kaugemalt Noodaskülast tulnud info viinamarjade korjamisest sai hoopis teise tähenduse- et Mäeveski viinamarjasaagist põhinoosi võtsid linnud, rebased ja kährikud, siis ei saanud võimalust kasutama jätta ning oru teises istanduses käsi valgeks saada. Ja kinnituse sai ka vanasõna: “Ära minu üle vee vett otsima”- viinamarjajookide armastajana polnud veskiperenaine Eestis veel leidnud oma maitse järele valmistet viinamarja jooki. Ennatlikult sai öeldud seda ka istanduse peremehele, kuniks saagitallamise ajaks toodi lauale hõrk mull… Just – ole oma unistuste, mõtete ja sõnadega ettevaatlik, sa ei tea kunagi, kuna need töötavad sinuga koos, või sinu vastu

Elu Kütiorus on kaleidoskoop- siin on salapära, imelisi värve, mõnusaid inimesi, ajalugu ja palju hoomata väge. Õige nurga alt vaadates näed alati parimaid mustreid! Siia tasub eksida