Augustikuu. See looduse poolt kingitud imelise valgusega kuu. Õhtuvalgus on nii müstiline, et mõnikord tabad end mõttelt- on see org ikka päris või “ ära tehtud”? Päikselise ilmaga vajub orgu eemal, nõlvade taga töötavate kombainide mürin. Selline magus hääl, mis annab märku- üks ring loomisest-küpsemisest hakkab lõpule jõudma. Õhtul vahetub repertuaar- ritsikad võtavad kombainidelt teatepulga üle ning saevad pimeduse saabumiseni oma võrratut aariat. Ja siis järgneb vaikus. On ainult triljonite tähtedega taevas. Ja tüüne vaikus.
Seekord tõmbab veskiperenaine oma suvisele oruelule joone alla juba augusti esimeseks nädalavahetuseks. Käesoleva suve käigukangid ajas veskiperenaine kogemata suurlinna kiirusele- planeeritud veskirenoveerimine jäi rahastuse taha ning see vaba aeg, mis järsku Kütioru tarvis tekkis, sai kogemata üle võlli ette võetud. Igapäeva elu pealinna ja lõunaosariikide vahele mahutamine oli küll paras aritmeetika koos tuhandete kilomeetrite elektrikuluga, aga tulemus on täitsa rahuldav- võib julgelt korraks stepsli seinast tõmmata ning veski eest mõneks ajaks “ ASTU SISSE- pop- up VESKI OOTAB” ära võtta. Las veskiõugi naudib korraks seda augustikuu vaikust ning laseb endast läbi seekordse suvekarusselli:
Veskipais taaskord kindlustatud
Paar matkaraja laiendust suveks trimmerdatud
Kriisikoolitus tehtud
Möldrimaja pliit valmimas
Kütioru 1.jututrepp paigas
Päikesetõusu matk, joogaminutid ja Eesti esimene hommikusimman peetud
Mesilased esimese meesaagi andnud
Lavendlid korjatud
Viinamarjad… ootavad, kes neid sel aastal tahavad- rebased? kährikud? hallitus? Või jääb lõpuks ka pererahvale midagi…
Ei maga see meie veskiätt midagi! Juba neljas kord, augustikuu alguses, pannakse ta süda põksuma muusika rütmis. Austusest möödunud viljakate jahvatamise aastate eest, kus uudsevili juba augusti alguses veskile jõudis
ning rahvast vooris õuele nii ööl, kui ka päeval. Vähim, mida praegune veskiperenaine teha suudab, on oma õhinapõhised kaaskondlased kokku kutsuda ja teha ära! Teha ära üks kaunis kontserdiõhtu vete pääl, vete ääres. Kohas
kus veskijärv pressib end paisus vahutavaks joaks ning saab loa mööda Isknat Noodasjärve suunduda. Kohas, kus ajal on lugu. Kohas, kus ümberringi on müstiline loodus. Kohas, kus on väge. Kohas, kus päevavalgust on vähe, aga südamesoojust jätkub igasse aastaaega.
Mis saab veel suurim tänu olla veskiperenaisele ja ta tublile kaaskonnale, kui tänulikud kuulajad, keda oli seekordsele kontserdile jõudnud nii lähemalt, kui ka kaugelt ning sõnumid ja meilid, mis tänusõnadega on meieni jõudnud, teevad südame soojaks ning annavad lootust, et Kütiorg oma veskitega on inimestel veel pikalt meeles ja keelel. Ning eriti vahva on tõdeda, et ole nii võhik, kui tahes, ent kui teed asja armastusega, on kõik võimalik. Veskiperenaine oma üliägeda “Veskiveere ” selstskonnaga kummardavad. Aitäh, et olemas olete ja aitate ühel vanal veskil oma lugu rääkida. Orus. Muusika keeles.
Veskiperenaine on tegelikkuses vaid kirjade järgi veski perenaine, sest veski viimane jahvatus jäi 2016 aasta sügisesse, kui peale ostu-müügi
lepingut pandi müüjate poolt veski korraks käima. Jah, isegi “puul kotti püüli sai jahvatatu`! Rohkemaks polnud veskil jõudu. Mitte, et sooned oleks kivides kulunud, vaid liiga kauaks oli veski seisma jäänud ning närilised olid apetiitseid, jahumaitselisi juhtmeteid mõnuga krõmpsutanud…Nii ongi, et veskiperenaine on siiani vaid kinnisvara, endise veskihoone, omanik. Eks veskiperenaine on aastate jooksul oma postitustes kõikvõimalikel “veskipäästmise “ teemadel peatunud, aga ega neid kõige keerulisemaid ja kurvemaid ponnistusi taha siis sügavuti kandikul teistele jagada. Inimloom tahab vaid ilusa lõpuga muinaslugusid, mitte häda ja viletsust. Viimane, kõige käega katsutav veski päästmise aktsioon sai tuule tiibadesse 2024 lõpus, kus tekkis lootus Võrumaa uuele-vanale turismiobjektile: Kütioru Küti Mäeveski külastuskeskus-galeriile.
Lootuse realiseerumisprotsent oli kohe nii suur (vähemalt veskiperenaisel) , et veskimaami 2026 aastakalendris on märge “2026-2027 veski
renoveerimistööd 100%, pere ja töö peavad aasta kannatama”. Kui märtsis tuli
teada, et projekt Euroopast rahastust siiski ei saa, valitses veskiperenaise peas tühjus. Kuu aega oli ikka kohe sulaselge sisemine võitlus, kuidas ja mismoodi edasi. Selline moraalne iseendale etteheidete aeg. Tundus, et liiga palju raha, energiat ja kogukonna aega on raisatud ilma tulemusteta. Jah, lausa kuu aega oli totaalne paigalseis ja peeglisse vaatamine- kas, kuidas, miks, kellele? Aga tõenäoliselt on selline küsimuste voor ebaõnnestumiste korral tavaline sisekaemus. Õnneks muutusid päevad pikemaks ning ka orgu naases kergeid optimisminoote- ehk kunagi avaneb veel mõni vahva rahavoog, mis aitab seda tööstuspärandit säästa, päästa, uut hingamist anda. Lihtsalt Kütiorg ja siin säilinud 3 vesiveski kaskaad on juba iseenesest nii omanäoline ja unikaalne ning Mäeveski oma säilinud seadmetega on kui peatükk
ajalooraamatust, mille tindikiri hakkab küll kahjuks tasapisi tuhmuma.
ÕNNEKS… õnneks piisab teinekord toredatest kohtumistest, kui hakkad asju teise pilguga
nägema. Seekord oli selleks päästerõngaks Linnateatri näitlejate Andero Ermeli
ja Maris Nõlvaku külaskäik. Veskiõuel sai veskiätt koos veskiperenaisega kuulda toredaid lugusid Linnateatri pikast renoveerimise ja uuendamise saagast . Ning kui arvestada, et juba 1985 aastal oli esimene Linnateatri renoveerimisplaan laual, kuid uuenenud Linnateatrini läks kõigest 40 aastat, siis tegelikkuses on Kütiorus kõik hästi! Renoveerimise plaan on laual olnud vaid 3 aastat! Aitäh kõikidele positiivsetele ja rõõmsatele inimestele, kes te siia orgu ning veskini jõuate- head soovid ja mõtted annavad vanale veskiätile ning natuke nooremale veskiperenaisele nii- nii palju lootust juurde
Kohtumiseni Kütiorus! Ning lõbustage end AI ja projekteerija “ühisloominguga”-
Aja lugu austades!
PS! Teatrirahva külaskäiku jäi meenutama “vagivahtsõne” veskitee!
Kütiorgu on läbi aastate kujutatud, kui salapärast ja müstilist paika ja see pole kaugeltki lorijutt, vaid nii ongi! Eesti võimsaim org, kuhu saavat
vajadusel ära peita Viru hotelli , ilma et silma jääks riivama. Tegelikkuses siia muidugi keegi Viru hotelli kokku panema ei hakka, aga pikk, sügav ning ekstreemsete pinnavormidega org väärib alati avastamist. Meie veskist alguse saanud MTÜ Veskiveere toimetab juba 2023 aastast matkasarjaga „Kolme veski matk. Aastaajad“ . Et toona täitus Kütioru Küti Mäeveskil 155. aastat ning MTÜ-l finantsid veski sünnipäeva korraldamiseks puudusid, purjetasime “Liikumisaasta 2023“ tuules ja kinkisime veskile oma matkasarja, kaasates
ka naaberveskid, sai sarja nimeks „Kolme veski matk. Aastaajad“ . Paari aastaga saime aru, et ainult korüfeelesarjale „Õnne 13“ on lubatud
algusest lõpuni osasid korrata ja meie peame leidma oma matkasarja värskena hoidmiseks „lisalugusid“. Meil vedas, sest see pole Kütiorus
keeruline- siin on lõputult võimalusi, lihtsalt leia need üles ja inspireeri ka teisi!
Seekordse suvematka lõpp-plaan sai tehtud, kui selgus, et veskiõuele pannakse mõneks ajaks kasutamiseks telk. Nii loksuski kõik paika…
Mis on oru kõige defitsiitsem ilmastikunähtus? Päikesetõus. Kes on geograafia tunnis käinud, saab sellest aru, miks. Ja mis on oru kõige uskumatuim tõestisündinud lugu (teiste sadade lugude kõrval)? See, et 20-ndatel
ehitasid küla noored mehed, kes olid Vabandussõjast naasnud, oma vanemate
eest salajas hoides, võimsa peoplatsi- Tsõõriplatsi. Peoplatsi, mis asub Ala- ja Mäeveski vahel ja kus oli lava, orkestriauk, jalutusrada; ja seda kõike oru küljele. Ja see plats oli kuulus üle Võrumaa. Nende kahe märksõna valguses sai ideest teostus- „Päikesetõusumatk joogaminutitega ja Eesti
esimene hommikusimman“ Kütioru põhjaosas asuva Noodasjärve kallas on imeliselt taeva kohal ja seal avaneb suvisele päikesetõusule kõige lummavam vaade (kui ilmaga veab) ja et Tsõõriplatsi ei saa teatud põhjustel avalikuks kasutuseks taastada, siis leidsime kiriku keset küla- toome simmani Mäeveski õuele. Ja seda mitte õhtul, vaid ikka varahommikul. Nii
koguneski ligi 20 unetut 28.juuni varahommikul kl.3.50 Alaveski parkimisplatsile. Edasi viis tee Noodaskülla, päikest tervitama joogaminutite ja väikese mullisõõmuga päeva algust tähistama. Ilmataat oli sel päeval matkahuviline ja kinkis meile imelise päikesetõusu koos järvel
liuglevate udulaamadega ning võimsa linnulaulu ühendkooriga. Matkaseltskond ise oli eriti vanuse-ja kaugusekirev- kõige noorem osavõtja
oli 8 aastane ning kaugemalt kandi matkajad Londonist ja Hispaaniast! Et eelmisel päeval oli Kütiorg venitatud Rõugeni (Tour de Rõuge), siis rada oli väljakutsuvalt porine. Õige matkasell naudib aga hommikul kl.4 müstilist loodust, mitte ei hala vesiliguste porijalanõude pärast. Päike lubas ennast imetleda taaskord alles oru teises otsas- siis liikus matkaseltskond lõpuks hämarast metsast välja ja kerge jalaga ning päikesekiired näol viis teekond suusakeskuse juurest uuesti alla orgu. Tõus oru teisele küljele on tõeline väljakutse. Kes teab, see teab… Kes ei tea, siis tasub ilma suusatõstukita ette võtta
Valdur Ohaka kunagise loomekodukese juures tekkis korraks arutelu- kas valime oru maalihkes „kaduma“ läinud teelõigu või jätkame hingeldama paneva tõusuga. Veskiperenaisele jäi giidina siiski kiiresti viimane sõna ja
„Põhjakonna“ juurde jõudes väärisid kõik matkajad „ära tegime“ ordenit, sest
lisaks järsule tõusule, oli teekond ka libe ning märg. Varahommikune päike aga paistis nii armuliselt, et pimestavad päikesekiired tõid kissitavatele silmadele sõbraks ülespoole kurrutavad suunurgad! Edasi oli vereringesse
positiivsus tagatud- päike paistis vastu ja varjulisi matsatukkasid jäi vähemaks. Tammetsõõr näitas oma massiivsete okste vahelt võimast kiirtemängu ning täitis tõelise hommikuväega. Tohkri veski juurest viimane järsk tõus pani veel korraks hingeldama, aga kui tead, et kohe-kohe on eneseületus
tehtud, on ka samm kergem. Veskiperenaine sai uhkusega tutvustada matkajatele valmivat projekti- „Kütioru jututrepid“. Sellele projektile
küll KOPist rahastust ei saadud, kuid kuna idee on saanud kaasaelajaid-abistajaid, siis esimene „Kütirou jututrepp“ on paigas ning ootab lõppviimistlemist . 12,9km hommikumatk lõppes Mäeveski õuealal, kus päikseline Kadri G Laube juba oma pillikollektsiooniga ootas. Et Kadri
suutis öösel kiirelt kokku panna ka laululehed, läks simman sujuvalt üle ühislaulmiseks ja tantsude õppimiseks.Võru keel kõlas orus igati uhkelt!!! Kl.9.30 oli matk ja simman lõppenud ning kõik ägedad matkasellid said
naaseda oma tavapärasele hommikukohvile. Nagu sa lugesid, siis jäid sa ilma
vaid maailma ilusaimast päikesetõusust, 12,9 km oruseiklusest ja Eesti
esimesest hommikusimmanist (ühislaulmisest) ! Lihtsalt- kui soovite Eesti
teist hommikusimmanit teha, anname rõõmuga teatepulga üle. Nüüd me aga
ootame sooja suve ja oma matkasarjaga oleme tagasi juba sügisel! Kohtumiseni Kütiorus!
Viimase maikuu pühapäeva hommiku märksõnad Eesti võimsaimas ürgorus
Elanikkonna kaitse
Kordamine on tarkuse ema
Talupojatarkus
Möldrimaja õuealal sai läbi laheda BINGOmängu kinnistada meie seniseid teadmisi ja lisandusid ka uued! Kõige häälekamalt võtsid sõna oru pervedel sõnumeid vahetavad linnud.
Ent kõige põnevam sõna, mis tekitas diskussiooni ning hämmingut kohalolijates, oli “ kerksuskeskus”! Kes veel ei tea, googedage või “ kaege perra” mida AI kummalise keskuse kohta ütleb.
Iga kord, kui veskiperenaine saab välismaa õhku nuusutada, püüab ta oma kulgemistrajektoorilt ka veskiteemasid leida. Viimane käik viis Hispaaniasse, Alicante, Murcia ja Gartagena piirkonda ning hispaania sõbrad soovitasid käia ja üle vaadata üks teistlaadi ning ajalooline vesiratas, täpsemalt veetõsteratas. Ja seda see oli- suur, metallist vesiratas:
Ñora vesiratas ja selle akvedukt moodustavad Murcia piirkonna põllumajandusmaastiku ühe oluliseima monumendi. Selle vesiratta päritolu ulatub 15. sajandisse. Nagu teisedki piirkonna vesirattad, oli ja on ka selle ehitus mõeldud vee tõstmiseks peamisest niisutuskanalist (antud juhul Aljufía peakanalist) väiksematesse kanalitesse, mis suubuvad viljapuuaedadesse, mis asuvad kõrgemal kui kanal, kus vesiratas asub. Vesiratta ja akvedukti kompleks kuulutati 1982. aastal kultuuriväärtuslikuks paigaks ning koos Alcantarilla vesirattaga on see üks Murcia piirkonna põllumajandusmaastiku sümboleid.
Akvedukti ja vesiratta kompleks asub Murcia La Ñora linnaosa juurdepääsutee kõrval. Vesiratas asub Aljufía peamisel niisutuskanalil, mis niisutab kogu Murcia põllumajanduspiirkonna põhjaosa, tõstes vee kanalitesse, mis niisutavad kanalist kõrgemal asuvaid viljapuuaedu. See kuulutati 1982. aastal kultuuriväärtuslikuks alaks ja on koos Alcantarilla vesirattaga üks Murcia põllumajanduspiirkonna sümboleid. Kuidas vesiratas töötab
Vesiratas on vanim hüdrauliline mehhanism. See koosneb rattakujuliselt paigutatud labade (tiibude) seeriast, mille telg on horisontaalne.
Jõe, niisutuskraavi või kanali vool avaldab ratta aluses olevatele vee all olevatele labadele jõudu, pannes ratta pöörlema. Ratta perimeetril on väikesed anumad (ämbrid), mis täituvad vee all veega. Kui need ratta pöörlemise tõttu tippu jõuavad, tühjendavad nad oma sisu kanalisse. Sel viisil tõstavad nad veetaseme ligikaudu ratta läbimõõduga võrdseks kõrgusele.
Ajalugu
Umbes kaksteist kilomeetrit Murcia linnast ülesvoolu asub Contraparada, islami päritolu tamm, mis ehitati 9. ja 10. sajandi vahel. See kogub vett Segura jõest, tõstes veetaset ja võimaldades peamistel niisutuskraavidel sellest voolata, kandes vett väiksematesse.
Contraparada on Murcia piirkonna traditsioonilise niisutussüsteemi alus moslemiajast peale.
Arvestades niisutatava maa laienemist, mis tulenes kanalivõrgustikust pärast Reconquistat, ja suurt hulka uusi asulaid, mis tekkisid piirkonnas alates 15. sajandist, tekkis vajadus ületada kõrguste erinevused, et niisutada rohkem maad. Probleem lahendati tänu veetõsteseadmete, näiteks vesirataste ja veskite loomisele.
Esimene dokument, mis mainib Ñora veeratast, pärineb aastast 1399. Kui hieronüümi mungad 1578. aastal Don Alonso de Vozmediano testamendi pärijatena La Ñora enda valdusse võtsid, leidsid nad Ñora veeratta juba paigas olevat. Pärast seda, kui Mendizábalid kirikumaad konfiskeerisid (1835), jagati La Ñora maad asunike vahel ja sellest tulenevalt jagati ka veeratas, mille tulemusel tekkis praegune “Heredamiento de la Rueda” (veeratta valdus), mida reguleerivad Huerta (traditsiooniline niisutatud põllumaa) määrused.
Ñora veeratas ei ole araabia päritolu, nagu üldiselt arvatakse, vaid pigem võib seda kodarate ja telgede tüübi tõttu seostada Rooma rataste tüpoloogiaga.
Praeguse vesiratta ehitas 1936. aastal metalliettevõte Industrias Metalúrgicas SL, asendades vanema puidust vesiratta, mille esimene teadaolev eksemplar pärineb aastast 1399.
Algsel vesirattal olid puidust risttalad, mis ei moodustanud geomeetrilist kuju, ja keraamilised ämbrid, mis kandsid niisutuskanalis voolavat vett, tühjendades selle laskumisel kanalisse.
Tänapäeva vesiratta läbimõõt on 10 meetrit. See koosneb mitmest komponendist, näiteks hõõrdelaagritel toetuvast peateljest. Vesiratta kodarad on kinnitatud selle peatelje külge ja ühenduvad peamise velgega, samal ajal kui vahevelg ja rida ühendusvardaid tagavad konstruktsiooni stabiilsuse.
Vett kogutakse pidevate ämbritega, mis avanevad ühelt poolt täitmiseks ja seejärel tühjendamiseks. Vee jõud surub labasid, pannes vesiratta liikuma ja toimima.
Vesirattaga kaasnev akvedukt on umbes 220 meetrit pikk ja kõrgus varieerub 7–9 meetri vahel. Selle päritolu ulatub 15. sajandisse. Akveduktil on kaks selgelt eristuvat osa: esimene, vesirattale kõige lähemal asuv, on vanim, teine aga, mis kasvas viljapuuaia laienedes, nõudis vesiratta asendamist suuremaga ja akvedukti kõrguse tõstmist. Konstruktsiooni vanim osa on ehitatud massiivsetest tellistest, müüritis on liimitud lubimördiga.
Sõber AI täpsustas aga veelgi: Murcia “vesi-jõu” rajatised jagunesid vähemalt kaheks: norias tõstsid vett niisutuseks, samas kui molinos kasutasid vee-energiat jahvatamiseks ja mitmesuguseks tootmiseks, sh paber, tekstiil, paprika ja püssirohi.
JA tõesti. veskiperenaine leidis samalt kanalilt , mõned kilomeetrid eemalt, veel ühed müürid, kus infotahvlilt võis lugeda, et tegemist oli püssirohu tehase müüridega. Kas maja hävimine oli ajast tingitud või omaenda tegevuse näpuviga, sellest infotahvel vaikis.
Mõned päevad hiljem, muuseumiööl, , ajaloolises Cartagenas (https://et.wikipedia.org/wiki/Cartagena_(Hispaania) ) Vana- Rooma leide imetledes ning amfiteatri kujuteldava loozi kiviastmel istudes tundis veskiperenaine muiet suunurka tekkimas- “mina oma 1868 aastast veskiätti pean tõeliselt väärikaks ja ajalooliseks tööstuspärandiks, siin aga ehivad riiuleid kümned, kui mitte sajad, antiikaja pärandid… Ja mõlemad on ajaloopärandid”!
Tegelikkuses on juba eilne ajalugu ja üleeilset ehk enam ei mäletatakski, kui poleks nälga ja uudishimu möödunu kohta.
Kui veskiperenaine oma “riigitöölt” pääliinast orgu tuleb, ei möödu ükski kord oruveerel turnimiseta( linnakärast tulnuna peab ennast tasakaalu viima)- olgu selleks väike kõnniringike metsast Tsõõriplatsini ja sealtkaudu veskiteeni ning uuesti Mäeveskisse või lihtsalt eneseületuslikud mäkketõusud kohe Apartamendi tagant algavast metsast. Just eneseületuslikud, sest tihe metsa- ja põõsarinne varjavad oskuslikult lausa püstloodi tõusva orukülje. Küll kunagi tuleb turnimismatk ka kõige tugevamatele amatööridele, ent müts maha tuleb võtta sportlaste ees, kes hoiavad orienteerujate lippu kõrgel!
Igal sügisel toob Võrumaa jooksu- ja kõnnisari jooksjad ja kõndijad Kütioru ekstreemsetesse tingimustesse, kuid tõenäoliselt pole selle jooksu raskusaste võrreldav orienteerumisvõistlustega, mis 16-17.05 tõid heas mõttes hullud mehed ja naised Kütiorgu aja peale avastama (https://www.okvoru.ee/boc2026/ ).
Päris põnev oli jälgida missugusesest järsakust järjekordne võistleja välja vupsas, küll aga leidsid nad kõik ühese võimaluse üle Kütioru Küti Mäeveski veskipaisu teisele poole orgu kulgeda! Peale võistlust olid isegi veskiäti tuhmunud aknaklaasides rõõmsat läiget näha! Kütiorg on kõikide võimaluste org!
Suvesoe maikuu teine päev tõi veskitallu taaskord mõnusat siginat-saginat.
Uhketes kleitides triinud ja summid lendlesid uutesse kodudesse, “Kolme veski matk. Aastatajad” sai rõõmsaid fänne juurde. Väärikas veskiätt Kütioru Küti Mäeveski nautis taaskord rõõmu inimestest veskis ja häbelik nooruk Mäeveski Apartament säras oma modernset mugavust presenteerides. Suured tänud Veskiveere MTÜ ja Haabneeme kohvik, kes askeetlikus Metsamajakeses avasid üheks päevaks rikkaliku valikuga pop-up kohviku, kus pakuti “tänase päeva parimat Võrumaa kohvi”! Kõige suurem kummardus muidugi ilmataadile- krunt imelise ilma näol oli olemas, seega läks iga tegevuse jaoks värvi vähem!
Tahaks soovida siit naljakat 1.aprilli, aga meie jaoks on asi naljast kaugel. Nüüd on selge, et Võrumaa turismiedendusprogramm Euroopast rahastust ei saanud ja meie lootus renoveerida ajalooline tööstuspärand Kütioru Küti
Mäeveski külastuskeskus -galeriiks on jooksnud selleks korraks tuulde. Meie 1868 aastal ehitatud veskivanakese renoveerimise üldmaksumus oli 375 000 eurot ja omaosalus 25%. Ütleme nii, et inimene teeb plaane, Jumal juhatab…
Veskiemand paitas selle nukra uudise valguses veskiäti sammaldunud palke, palus sosinal vabandust liigsete lootuste eest ja pühkis silmanurka tekkinud kurbusepisara… Vahel kohe on nii, et ei taha kuidagi löögi järel teist põske ette keerata… Aga… Ärme lõpetame naljapäeval kurbade toonidega: kui iga Mäeveski FB lehe jälgija teeks aasta jooksul igakuiselt 33 eurose
püsiannetuse, oleks aastaga raha koos ning veski tulevastele põlvedele päästetud !!!! Käigu nali ja naer käsikäes ning pisarad pigem rõõmust..
. Igapäeva elu pealinna ja lõunaosariikide vahele mahutamine oli küll paras aritmeetika koos tuhandete kilomeetrite elektrikuluga, aga tulemus on täitsa rahuldav- võib julgelt korraks stepsli seinast tõmmata ning veski eest mõneks ajaks “ ASTU SISSE- pop- up VESKI OOTAB” ära võtta. Las veskiõugi naudib korraks seda augustikuu vaikust ning laseb endast läbi seekordse suvekarusselli:
Veskipais taaskord kindlustatud
. Viimane, kõige käega katsutav veski päästmise aktsioon sai tuule tiibadesse 2024 lõpus, kus tekkis lootus Võrumaa uuele-vanale turismiobjektile: Kütioru Küti Mäeveski külastuskeskus-galeriile.
veskiperenaisele nii- nii palju lootust juurde
. Ja mis on oru kõige uskumatuim tõestisündinud lugu (teiste sadade lugude kõrval)? See, et 20-ndatel
! Kütiorg on kõikide võimaluste org
!
!
!!!! Käigu nali ja naer käsikäes ning pisarad pigem rõõmust..
