Kütioru Küti Mäeveski

Pikale venitatud nädalavahetus oli trimmerdamiste ja istutamiste ja värvimistega nii tegus, et justnagu tippsportlane peab peale võistlusi maha treenima, nii otsustas ka veskiperenaine maha puhata- kõndides alt orust mäkke, Noodaskülla.

Tavaliselt “om tüüd nii pallo”, et õhtul tareuksest enam välja ei jõua. Seekord oli põhjuseid rohkem – aimatav hingemattev päikeseloojang (Mäeveskis on see tavaliselt defitsiit), kontserdiplakati küla “infoseinale” toimetamine ja kangete kontide lõdvestamine.

Iga samm sellest jalutuskõnnist oli väärt aplausi- suve hilisõhtu oma täies hiilguses ning soojuses! Millised vaated, millised hääled, milline lõhn✨🌅!

Siit soovitus töörabajatele: leidke kasvõi sunniviisiliselt tunnike ja imetlege looduse ilu enda ümber. Just praegu, kus kandikul pakutakse meile erilisi ilmastiihiaid nii hommikul, lõunaajal kui õhtul. Tee ise hingele pai, sest nii on ka töötamine puhas nauding. 🧡

🌿 Noore neiu värskus ja sarm on laotunud kevadena üle oru.

Toominga valevad õied on pudisenud öhe, kuid uued õiteplahvatused aasal, metsas ja õunaaias panevad veskiperenaise silmad jooksma ning nina tilkuma – õietolmu leidub kohe kilodega.

Ööbik ja kägu ei suuda ära otsustada, kelle laul võidab Kütiorusiooni ja võistlevad üksteise võidu hiliste õhtutundideni. 🕊🎶 🕊Taustalauljad on selleks ajaks ammu loobunud, kui kuuvalguses peaesinejate viimaseid noote kostub. ✩♬ ☾⋆

Muttidel on ehitusbuum ja tohutu kiirusega kerkib järjest ja järjest äsjaniidetud murule mullatorne. Sääsed on aga lausa klass omaette – talvepuhkus venis neil õite pikaks: küll hoiti veel eemale viimase öökülma ajal, kuid peale seda naaseti orgu, võttes kaasa kõik kaaskondsed kui ka kontvõõrad. Ja mis pidu veel siis läheb lahti, kui mõni inimhing orus ringi liikuma juhtub! Tõeline bloody mary… Veskiperenaine sukeldub võrguskafandrisse, varustab end trimmeriga ja läheb loodust allutama. Tasakaal peab valitsema. Aamen

Kevad on kiire, nii linnas kui ka maal. Kevad on imeline ja rohkem ikka maal

Sügaval Kütiorus on kõik õiges rütmis- samm sammu haaval rohetama hakkavad oruperved, siin-seal sinetavkolletavad õitelaigud, veskijärvele seiklevad erinevad faunaesindajad. Korraks maakodukontorisse jõudnud veskiperenaine püüab “riigitööga” juba varahommikul arvutis alustada, sest õuetööd ootavad oma järge, tohkendamised tohkendamist.

🦢🦢Luigepaar lendab veskijärvelt solvunult minema, kui perenaine oma hommikust sulpsusuplemist kiirnautleb, pardid ja sookured on leplikumad ning jätkavad oma hommikueinega. Kraadiklaas majaserval, päikesest eemal, näitab päeva tippsoojust +25 soojakraadi, ent oru põhjas vallatlev tuul tasakaalustab kevadise suvesooja.

Veskiõue läbiv tee on päikesest soojaks imbunud ning pulmatralli mähkunud kümned konnad on end teele sättinud… Paljudki oma viimaseks naudinguks, enne kui autorattad neile saatuslikuks saavad…

Paisust allapaiskuv kohin ning lindude võimsad aariad võistlevad kogu valge aja, üksteisega. Hämaruse saabudes vaibub järk/ järgult lindude vidin… Ja hämarus saabub orgu vara. Lühike päevavalgus, mis ilmub orgu hilinemisega ja äkitselt, kaob ka varakult, emotsioonideta- see on see miski, millega veskiperenaine pole veel harjunud…

Õnneks on orust väljas, üle Eestimaa, imeliselt pikad päikesetõusud ning -loojangud.

Kõik muu on aga just siin, Kütiorus, vabastavalt imeline- arhailised veskikohad, lummav loodus ja sügavselge taevalaotus. Nii on ❤️.

Orus on kohisev, pahisev kevad. 🌱

Tee on kuni Tohkri veskini sõidetav – sel aastal piisas “tsoride” jäässeraiumisest ainult veskiõuel- vesi jälgis etteantud suunda ojja ning Tohkri poolne teelõik kõpitseti valla poolt paremaks- sinna polnud tsorisid enam vaja .

Märtsi lõpp tervitab kuiva veskiõue ja kirjude liblikatega. Juba ammu on Kütiorus olles veskiemanda sunnitud lemmikvärv riietuses, oranž – no muidugi ikka selleks, et oma hoovis, mis samas ka tee on, mootorsõidukitele nähtav olla. Ei ole veel nendel harvadel liiklejatel, kes hoovist läbi tuhisevad, meelde tulnud autokoolis õpitud “ÕUEALA” liiklusmärgi tähendus. Nii ehmatasidki vetekohinast kõmisevas veskiõues vist mõlemad osapooled: riisuv veskiemand ja erksavärvilisel, kaherattalisel mootorsõidukil kimav härra. Õnneks oranž kaitsevärv ehmatas härra jala gaasipedaalilt ning häbelik terenoogutus leevendasid riisuja ehmatust .

Ehh, “ Tsia lüüt maahha, pümme viit mõtsa, a mis sa ulliga tiit?” ütleks veskiperenaise kadunud vanaema…

Kollane liblikas lendles veskikivile ning esimene konn ronis laisalt päikese kätte. Kevadtööd võivad jätkuda. 🍀

“Vähemalt ilma inimkaotusteta!” Just selline tunne valdas veskiperenaist, kui ta käimiskepid trepimademele toetas ning tegijad “naglid” saabaste alt lahti rullis. Kõik tõusud ja langused said võetud, jaanuari “ettevalmistuslaager” Fitz Roy jalamil õigustasid end igati.

Eesti Vabariigi 106-ndal sünnipäeval sai Kütioru Küti Mäeveski aastaaegade matkasari “ Kolme veski matk” väärika lõpuspurdi. Tänud matkasellidele, kes selle sombuse ilma ning libeda tee kiuste kogu raja kaasa tegid- tõusud, langused hambad risti ületasid ning pärast seljanka, kiluleibade ja kringliga end premeerisid! Tublid olete!

Saladuskatte all peab veskiperenaine tõdema-nii halli, morni ja libeporist ning lumesegust Kütiorgu pole ta kogu selle 7 aasta jooksul näinud nagu sel 24.veebruari matkarajal… Aga isegi kole on ilus, kui see on oma. Meie enda oma. Vaba Eesti oma Kohtumiseni järgmisel üritusel!

Tänutundega langetab veskiperenaine pea…

Täna on 10-s surma-aastapäev legendaarsel Mäeveski möldril Aleksander Zupsmanil e. Alel (6.04.1914- 16.02.2014).

Imelised mälestused on Ale jätnud mitmele põlvkonnale ja vaid tänu tema töökusele ning visadusele tegutses Mäeveski Isknal nii kaua  Üks imeline koht siin maamunal, säilis keerulistel ja rasketel aegadel suuresti tänu Alele. 

Tänud Aare Nõmm jagamast Ale viimast, veskis viibimise pilti
Aja lugu austades.

“Täämbä hummoku liigui hiir, ei harakas. Tuulepussugi olõi…”, öelnuks veskiperenaise kadunud vanaema.

Just selline hommik ja päev oligi täna orus. Sädelev, vaikne, karge.

Veebruar saabus Kütiorgu kõledalt kiirete tuuleiilidega, taevaluugist kostitati orgu vahelduva lumepuru ning uduvihmaga. Kohati vajub lumi üle saapasääre, kuid lõunapoolsemal küljel lärtsub saabas mustavalt turritavasse mutimullahunnikusse. Linnud vidistavad kevadpetlikult, ent taevas tahab üle oruserva vägisi alla vajuda. Võta siis kinni, kes kellega mängib: talv kevadega või kevad talvega. Vana veskiätt ei lase ennast ilmataadi vingerpussidest häirida: 155 aasta jooksul on siin üht-teist nähtud. Korduvalt. Paisult allatuhisev vesi on kindlalt jääkaane all. Küll jõuab sulada. Küll jõuab kevadel oru kohinaga täita. Vana veski pehkinud eterniitplaadi räästad tilguvad. Veskiperenaine nihutab sügisel leitud katuseaugu all olevat pange ning kaeb üle veskialuse salajõe. See puhkab paksu jäägakatte all.Pimedas veskisüdames telefoniga valgust näidates ehmatab nurgas ärkvele üks pisike hiireke. Ehmuvad mõlemad- nii hiir, kui veskiperenaine. “No siin sul küll süüa pole”, osatab veskiperenaine. Ent ta juba teab- see, et veski pole aastaid jahvatanud ei takista “rotsudel” oma ivakest otsida- igal kevadel on kõigi kolme korruse põrandad viljajääke täis. Igal aastal muidugi vähem ja vähem

Jah. Veebruar on jõudnud Mäeveskisse. Pealt vaikne. Pinna all aga pulbitsev. Saab näha…

Sel hooajal on talv Eestimaal igati õigustanud oma nime- oleme saanud piisavalt lund, tuisku, sula ja võrratuid loodusvaateid

Veskiperenaine kulges Ladina-Ameerikas ning väisas kõiki sealseid tegijamaid kohti Mäeveski kollases särgis- et ikka üks pisike maamärk oleks esindatud ka maailma tiptoppide juures.

Tihti uuriti, mis ilus ja kummaline keel see on, mida te räägite. Uruguays, kus eksporditakse teatud liiki puid (!) Soome, teati “Estoniat” kui “Filnlandia” naabrit. Argentiinas kiputi pakkuma Bosnia naaberriigiks! Ent üks veinimaja omanik oli Baltikumi lausa mootorrattaga läbi sõitnud ja teadis, “kus asub teie ilus Eesti”

Üle pika aja Mäeveskisse jõudes, pidi veskiperenaine tõdema, et Eesti pole mitte ainult ilus, vaid lausa võrratult ilus. Eriti Kütiorus!