On parim tõdemus lirtsuvate mäekülgede, ööpäevaga mühinal kasvava muru ning umbrohu, metsas lokkavate kukeseeneringide, triljonite sääsedroonide, lakkamatult sadava vihma ning ülidefitsiitse päikese kohta. Sel suvel töötab veskiperenaise kasuks mantra “kui ei saa muuta olukorda, tuleb muuta suhtumist!”. Alustuseks on päris huvitav harjuda asjaoluga, et suvine veskiõuevaikus ning paisulaudade taha kammitsetud paisjärveke on sel aastal kusagil teises muinasjutus- iga erinev kogus vihma, mis Haanjast Kütioruni maha sajab, annab panuse veskipaisul mängivale omanäolisele kontserdile. Nagu Mahleri 8.sümfoonia, lihtsalt esitajaid on tuhandest kordades rohkem… Ning missugune lavakujundus! Kui org oleks riiklik teatrilava, ehiks teated üllatusliku pankroti kohta kollase meedia esikaant nädalaid! Sellist voogavate udulaamade rohkust, valguse ning varjude mängu annab ühte kohta etendada! Ja muidugi valgustus! Kerge ülbusega, lausa nipsust, muutub päikseline org hilisel pärastlõunal hämaraks- selline pöördvõrdeline efekt keldrist kiiskava lume kätte astumisega. Ja seejärel see hämarus venib ja venib ja venib, aga ikka pole veel pime! Just siis on õige hetk seada sammud mööda orupõhja kulgevat, jumalikult müstilist veskiteed, lainjat kulgevat serpentiini, orust välja.Tüütsmäele. See on koht, kus veskiperenaine saab oma päikeseloojangupatareid laetud. Tagasi alla veskiteele jõudes tervitab esmalt sahmakas külma õhuvoolu ning teravaid kontuure joonistav pimedus. Alajärve ääres ei lase

öise eluviisiga koprad oma veeprotseduure eriti häirida, kui veskiperenaine kergel suss-sammul Mäeveski poole kulgeb. Õhus on segunenud looduslik parfüüm “Magus elu” -mõned lämbed, suvesooja pakkunud päevad on aidanud

avaneda lopsakatel angervaksaõisikutel ning pärnade järjest avanevad õied panevad sügavamaid hingetõmbeid tegema. Tundub, et kogu see endasse ahmitav mesimahus lõhn on just see, mis aitab eesootava sügistalvise kaamose üle elada…

Äike, vihm, marutuul, soojus, jahedus- need lühikese ajaga külastavad ilmanähtused on loonud orgu õhtuse müstikamaailma. Veskitekaskaad on servani uduga kaetud. Korraks eksib see udu Mäeveski ja Alaveski vahel puudesallu, ent põrutab täies oma hiilguses ja läbipaistmatuses Noodasjärve suunas. Kell liigub vaikselt südaöö poole. Haldjad pesevad paisulanguses oma juukseid ning suvepimedas veskiõues pikeerivad nahkhiired. Veskiperenaine silitab veskiäti niisket palgirida ja on lõpmata tänulik iga sekundi, euro ja higipiisa eest, mida Kütiorg lõivuks on võtnud…