24.5 kuupäev sai kindlal eesmärgil Kütioru „Kolme veski matk. Kevad“ matkapäevaks planeeritud, sest kaugeleulatuvad ilmateated lubasid ainsa ilusa maikuu nädalavahetusena just seda kuupäeva! Eks ilm ja ilmaennustamine on Eestis aastaringselt tänamatu töö: Kas jõulud tulevad valged? Kas jaanipäev tuleb vihmane? Veskiperenaine on igavane optimist ja oli 99% kindel, et yr.no lubatud ilmateade paika peab! Tegelikkus oli muidugi sootuks miskit muud- kui veel neljapäeval näitas ilmateade matkapäevaks Kütiorgu vihmasadu alates pealelõunast, siis reedene ilmateade andis 95% kindlust märkega „KOGUPÄEVAVIHM“!!! Veskiperenaine hellitas veel varaste hommikutundideni lootust-„äkki, ehk, võib-olla“…

Kl.10 kui matkaseltskond Mäeveski parklas kogunes, oli varastest hommikutundidest pladisev vihm küll vaiksemaks jäänud, aga selginemise märke ei näidanud. Õnneks pole halba ilma, kui sul on õige riietus! Ja vastav dress gode oli matkasellidel ettenägelikult üll. Seekordne „Kolme veski matk. Kevad.Naiste eri“, ei tahtnud diskrimineerida mehi, vaid pigem pakkuda midagi teistsugust, mõelda raamidest/ rajalt välja. Kuna kevadmatka teekond oli paika pandud vastavalt ilmale, jättis veskiperenaine sellesse matka vaid 2 tõsisemat tõusu- esimeseks Mäeveski paisjärve kaldalt otse oru teisele küljele, kustkohast avanesid imelised põlluvaated Sookülale. Rahulikus tempos jalutati maagilisse väepaika-pühasse puudesallu, Tammetsõõri, kus ingellik Tiina viis naistega läbi ühe erilise meditatsiooni, energiavahetuse. Paljudele oli see esmaskordne kogemus ning Tammetsõõr andis sellele uudse ja kauni tähenduse. Väike külmus uduvihmas mediteerimisest kontides, otsustati matka jätkata siiski pikemat rada pidi- tegusad Eesti naised ei lase ju ühel kehval suusailmal oma kulgemist segada! Vapralt kulges naistevägi omapärase loodusega Eesti võimsaimas ürgorus edasi. Arhailised talukohad, lõhnav nartsissiklump, porist lirtsuv matkarada- nii jõutigi märkamatult talvise Kütioru tõmbenumbri- suusakeskuse nõlvadele. Seekord lubati endale kergemat vastupanu ning suunduti matkaraja väliselt otse suusarajalt laskudes, orgu. Kõrvalepõikena imetleti põõsaste vahelt paistvat maalikunstnik Valdur Ohaka endist kodukohta ja selle matka teine ja ühtlasi viimane tõus viiski taas Kütioru vastasnõlvale tagasi. Tänutäheks viimase tõusu eduka läbimise eest kostitati matkaselle kihiseva mulijoogi ja ampsuga. Edasi kulges retk mööda metsatöödest räsitud matkarada, õnneks oli seda minimaalselt ja Jaanusjärve kõrval ilutsev tsori (uhtorg) lubas taas aimata Kütioru maastiku omapärast reljeefsust. Tihenev vihmasadu pani seltskonna kiiremini liikuma. Tohkri veski juures käidi sillakesel kaunist veelangust uudistamas ja vaadati ka kohta, kust veel 40-ndatel viis suur tee üheld kaldalt teisele, kuid mis täna pole isegi enam aimatav- aeg ja loodus on teinud oma töö. Matk lõppes Kütioru Mäeveski Möldrimajas ning vana Möldrimaja sai uhkeldada matkajate ees talgupäeval uuendatud toolidega- lausa istet pakkuda! Kihisev mull, rikkalik suupistelaud ja naiste tõdemus: igati kordaläinud matk koos sobiva ilmaga ( kodus ei oleks niikuinii tänase ilmaga midagi õues teha) pani matkale igati vahva punkti. „Kolme veski matk. Suvi“ ootab suve ja oma järjekorda ning siis juba ilma diskrimineerimata on oodatud kõik huvilised. Tänud vapratele kevadmatkajatele ja kohtumiseni juba suvises Kütiorus.

Rohkem pilte vaata: Siit