Nädalavahetuseks pagendas veskiperenaine ennast Kütiorgu kevadtöödele💪. Hilisel tunnil orgu astudes näpistas sõrmi kevadöine kargus ning õu oli kevade lõhna täis. See on kohe selline esimene KEVADE lõhn- täis ootust, tärkamisvalu ja igatsusulma. Siin-seal vilkusid päikselisest päevast täis laadinud lambikesed ning ühtlane kohin pressis veskiõuest maja terassile. Telefonilambi valgel kiirustas veskiperenaine veskiäti juurde-„Tere, tere mu armas Ätike„ patsustus pehkinud palkidele. Nõjatudes paisuäärisele polnud sel hetkel õnnelikumat inimest siin maamunal, kui oli veskimaam´! Pimeduses mürisev veemass, taevastes vagudes purjetav kuu ning kikivarvul saabuv kevad…

☀️Uue päeva päiksetõusul härmatisse jäetud jäljed reetsid koheselt veskiperenaise hommikuse nõrkuse- sulps karastavasse järve. Õhukeseks sulanud jäält aimdusid veel talverõõmude mõõduvõtu rajad- kiiremini, kaugemale, lõbusamalt. Mount Everestilikud mutimullahunnikud kokku kogutud ja lillepeenardesse veetud, kibeles kaalukausil võimalus “riisuda või lõigata”… Et tuul oli piisavalt meeltmuutev, sai perenaisel valitud lõikustööd. Käärid õlitatud, vallutas veskiperenaine oks oksa haaval esimest vana möldriaia õunapuud. Eks veidike kõhedust ikka ringles vereringes- see, et uljus pole enne 50-ndaid maha jätnud, on igati pluss, kui aga unustad pika talve üleelamiseks manustatud liigsöögi-joogi tarbimise, võib vabalt juhtuda, nagu Eloni taevaloomadega… Et nagu oled peaaegu üleval, aga ikka ei ole ka…

🦋Selline super nädalavahetuse molutamine- tohkendad aga omas tempos. Hingad kevadet. Natuke kaevad, riisud. Natuke lõikad. Käid imetled mäest üles- alla valdusi, kuulatad sumisevaid mesitarusid, lased esimesel liblikal kuldkollast suve ennustada! No mis saab valesti minna! ? Aga saab🫣

Uue päeva hommik algas veskiperenaisel sügelevate silmade, paistes kurgu, valutava pea ning tilkuva ninaga. Ainult üks sümptom oleks võinud liigituda eelmisel õhtul sõbrannaga naistepäevašampanja limpsimisele, kõik muu oli sulaselge äge õietolmu allergia. Rõhk sõnal ÄGE. Mõelda- taaskord oli veskiperenaine suutnud unustada Kütioru varakevadised rõõmud- kohe kui sarapuud löövad oruperved kolletama, tuleb veskiperenaisel krõbistada ja pihustada igasugu medikamente, toppida taskud täis nohupaberit ja lohutada end teadmisega, et paari kuuga on asi leeveneb. Veskiperenaise vanaema sõnade järgi pühapäevasel kiriku ajal tööd ei tehta, küll aga võib peale „kerkoaigu“ töölaadseid tegevusi teha. Seekord andis allergiahoog veskiperenaisele võimaluse ilma kiirustamata vaadata üle kõik nurgatagused ning setitada mõtteid eelseisva aasta toimetusteks- seda kõike imelise kevailma saatel. Ega ilmaasjata öelda, et iga halb asi on milleksi hea! ❤️💚💛