Autor: kytimaeveski (Page 1 of 7)

24.5 kuupäev sai kindlal eesmärgil Kütioru „Kolme veski matk. Kevad“ matkapäevaks planeeritud, sest kaugeleulatuvad ilmateated lubasid ainsa ilusa maikuu nädalavahetusena just seda kuupäeva! Eks ilm ja ilmaennustamine on Eestis aastaringselt tänamatu töö: Kas jõulud tulevad valged? Kas jaanipäev tuleb vihmane? Veskiperenaine on igavane optimist ja oli 99% kindel, et yr.no lubatud ilmateade paika peab! Tegelikkus oli muidugi sootuks miskit muud- kui veel neljapäeval näitas ilmateade matkapäevaks Kütiorgu vihmasadu alates pealelõunast, siis reedene ilmateade andis 95% kindlust märkega „KOGUPÄEVAVIHM“!!! Veskiperenaine hellitas veel varaste hommikutundideni lootust-„äkki, ehk, võib-olla“…

Kl.10 kui matkaseltskond Mäeveski parklas kogunes, oli varastest hommikutundidest pladisev vihm küll vaiksemaks jäänud, aga selginemise märke ei näidanud. Õnneks pole halba ilma, kui sul on õige riietus! Ja vastav dress gode oli matkasellidel ettenägelikult üll. Seekordne „Kolme veski matk. Kevad.Naiste eri“, ei tahtnud diskrimineerida mehi, vaid pigem pakkuda midagi teistsugust, mõelda raamidest/ rajalt välja. Kuna kevadmatka teekond oli paika pandud vastavalt ilmale, jättis veskiperenaine sellesse matka vaid 2 tõsisemat tõusu- esimeseks Mäeveski paisjärve kaldalt otse oru teisele küljele, kustkohast avanesid imelised põlluvaated Sookülale. Rahulikus tempos jalutati maagilisse väepaika-pühasse puudesallu, Tammetsõõri, kus ingellik Tiina viis naistega läbi ühe erilise meditatsiooni, energiavahetuse. Paljudele oli see esmaskordne kogemus ning Tammetsõõr andis sellele uudse ja kauni tähenduse. Väike külmus uduvihmas mediteerimisest kontides, otsustati matka jätkata siiski pikemat rada pidi- tegusad Eesti naised ei lase ju ühel kehval suusailmal oma kulgemist segada! Vapralt kulges naistevägi omapärase loodusega Eesti võimsaimas ürgorus edasi. Arhailised talukohad, lõhnav nartsissiklump, porist lirtsuv matkarada- nii jõutigi märkamatult talvise Kütioru tõmbenumbri- suusakeskuse nõlvadele. Seekord lubati endale kergemat vastupanu ning suunduti matkaraja väliselt otse suusarajalt laskudes, orgu. Kõrvalepõikena imetleti põõsaste vahelt paistvat maalikunstnik Valdur Ohaka endist kodukohta ja selle matka teine ja ühtlasi viimane tõus viiski taas Kütioru vastasnõlvale tagasi. Tänutäheks viimase tõusu eduka läbimise eest kostitati matkaselle kihiseva mulijoogi ja ampsuga. Edasi kulges retk mööda metsatöödest räsitud matkarada, õnneks oli seda minimaalselt ja Jaanusjärve kõrval ilutsev tsori (uhtorg) lubas taas aimata Kütioru maastiku omapärast reljeefsust. Tihenev vihmasadu pani seltskonna kiiremini liikuma. Tohkri veski juures käidi sillakesel kaunist veelangust uudistamas ja vaadati ka kohta, kust veel 40-ndatel viis suur tee üheld kaldalt teisele, kuid mis täna pole isegi enam aimatav- aeg ja loodus on teinud oma töö. Matk lõppes Kütioru Mäeveski Möldrimajas ning vana Möldrimaja sai uhkeldada matkajate ees talgupäeval uuendatud toolidega- lausa istet pakkuda! Kihisev mull, rikkalik suupistelaud ja naiste tõdemus: igati kordaläinud matk koos sobiva ilmaga ( kodus ei oleks niikuinii tänase ilmaga midagi õues teha) pani matkale igati vahva punkti. „Kolme veski matk. Suvi“ ootab suve ja oma järjekorda ning siis juba ilma diskrimineerimata on oodatud kõik huvilised. Tänud vapratele kevadmatkajatele ja kohtumiseni juba suvises Kütiorus.

Rohkem pilte vaata: Siit

Kõiksugu ilmakaardid lubasid maikuu esimeseks nädalavahetuseks vihma. Et Mäeveski Möldrimajas talviti tegevust ei toimu ja talve niiskusjahedust ühe nädalavahetusega välja ei küta, kogunes talguseltskond talgutamis- targutamisvalmilt abihoonesse. Liivapaber, käärid, lapid, pintslid, värvid ja muidugi toolid. Juhendaja Roland tegi väikese sissejuhatuse vanade asjade hingeellu ning juba jõutigi nobedate näppude vooru. Kerge lihvimistolm ja jutusumin. Aeg kulges mõnusas tempos ning demokraatia näitas ennast ka õpitoas- toolikateteks muretsetud kangad hääletati maha, sest abihoones paremaid aegu ootav kardin tekitas käsitöömeistrites tunde, et “ just see on kõige õigem” ja kui enamus otsustab, siis nii on. Veskiperenaine küll püüdis seletada, et see kardin on emotsionaalse väärtusega- ehtides kunagise Kaitseväe peastaabi kohviku aknaorva, milles armastasid istuda nii kindral Terras, kui kindral Herem, aga “ vox populi, vox Dei”.

Köögitoimkond hoolitses talguseltskonna kehalise tasakaalu eest- naabertalus käsitööna valminud “Tsõõriku grillil” valmis maitsev talgusupp, veskijärvest püütud/ praetud kala ning peremehe värske hapukurk oli kui talgupäeva kirss tordil! Uuele elule üles vuntsitud toolid said meistri nimega ära märgitud ja jäävad VIP- toolidena suvist kontserti ootama!

Kütioru talgupäev vääris taaskord oma nime:

“Teeme ära!”, “ Tegime ära!” Ja mis peamine- lubatud vihma asemel säras kogu päev taevas päike!

Rohkem pilte vaata: Siit

Meil on hea meel teatada, et saime rahasüsti ülemaailmselt “ Eksklusiivsete Ööklubide Fondilt” ning juba täna avame Kütioru Mäeveskis võimsa avapauguga ööklubi “Vesi põlvini”. Nimekonkursi võidunimi tuli Eesti kalameestelt selgeima põhjendusega- “ Iga kalamehe unistus on iga kell naisele valetamata tõdeda, et nad on põlvini vees!” Ööd on meil mustad ja inimesed lõbusad- kohtumiseni “ Põlvini vees!”

Päikseline õppepäev. Kuidas noorte ja vanade õunapuude lõikamisega hakkama saada? Missugused tööriistad valida? Kas üldse vanu, vanu õunapuid lõigata? Milliseks õunapuud lõigata? Kus peitub absoluutne tõde? Kolm tundi möödus kiirelt ja mingi tarkusetera sai igaüks endaga kaasa võtta. Tänud, Kaire

„Maale elama!“ -on ainult ilusas emakeeles kõlav üleskutse. Veskiperenaine asub kahe ilmaveere pääl- eluke,töö päälinnas ja kui vähegi annab arvutikott kaasa võtta –eluke, hobi, töö, Kütiorus. Tihtilugu selgub alles õhtul, et vot homme on see päev, kus saab kompuutri kotti mahutada ning kodukontori põhjaosariikidest Võrumaale vedida. Soojemate ilmadega on suur pluss „paha poisi“ Eloni autoga elektri jõul 300 km veereda, ent nagu talv oma hambaid näitab, tuleb juba teisi sõiduvahendeid kaaluda. Ja kui mugav on veel bussiga liigelda ühest Eesti otsas teise! Magad, klõbistad arvutis tööd või vaatad mõnda filmi- valik on sinu! Jah- liikumisvahend on igapäevases elukorralduses lausa möödapääsmatu, kui sa just ei ela kesklinnas, pargi, kaupluse, jõe/järve, raamatukogu, spordihalli, kooli, lasteaia ja töökoha vahetus läheduses . Tihtilugu seda unistuste “jalgsiigalepoole” võimalust ei ole.

Kuna saabuval nädala tuleb veskiperenaisel pikk maakodukontori nädal teha, tundus ideaalne võimalus liikuda punktist A, punkti C, läbi punkti B, ehk Tallinna bussijaam- Võru bussijaam- Noodasküla (peatus Kütiorg) ning rahulikult lasta perel nädalavahetuseks massinaga järele sõita. Aga ohh ebaõnne-ilmnes, et bussipeatus „Kütiorg“ ei tööta talveperioodidel. Tuleb vist ikka hobune võtta- ei pea vaatama, mis on kütuse hind, kas elektrit kilomeetrite läbimiseks jagub või kas bussipeatus on puhkusel või mitte

Maale elama tulge ikka! Kasvõi ainult nädalavahetuseks- tegevust jätkub alati ja iga ilmaga!

Videot vaata: Siit

Nädalavahetuseks pagendas veskiperenaine ennast Kütiorgu kevadtöödele. Hilisel tunnil orgu astudes näpistas sõrmi kevadöine kargus ning õu oli kevade lõhna täis. See on kohe selline esimene KEVADE lõhn- täis ootust, tärkamisvalu ja igatsusulma. Siin-seal vilkusid päikselisest päevast täis laadinud lambikesed ning ühtlane kohin pressis veskiõuest maja terassile. Telefonilambi valgel kiirustas veskiperenaine veskiäti juurde-„Tere, tere mu armas Ätike„ patsustus pehkinud palkidele. Nõjatudes paisuäärisele polnud sel hetkel õnnelikumat inimest siin maamunal, kui oli veskimaam´! Pimeduses mürisev veemass, taevastes vagudes purjetav kuu ning kikivarvul saabuv kevad…

Uue päeva päiksetõusul härmatisse jäetud jäljed reetsid koheselt veskiperenaise hommikuse nõrkuse- sulps karastavasse järve. Õhukeseks sulanud jäält aimdusid veel talverõõmude mõõduvõtu rajad- kiiremini, kaugemale, lõbusamalt. Mount Everestilikud mutimullahunnikud kokku kogutud ja lillepeenardesse veetud, kibeles kaalukausil võimalus “riisuda või lõigata”… Et tuul oli piisavalt meeltmuutev, sai perenaisel valitud lõikustööd. Käärid õlitatud, vallutas veskiperenaine oks oksa haaval esimest vana möldriaia õunapuud. Eks veidike kõhedust ikka ringles vereringes- see, et uljus pole enne 50-ndaid maha jätnud, on igati pluss, kui aga unustad pika talve üleelamiseks manustatud liigsöögi-joogi tarbimise, võib vabalt juhtuda, nagu Eloni taevaloomadega… Et nagu oled peaaegu üleval, aga ikka ei ole ka…

Selline super nädalavahetuse molutamine- tohkendad aga omas tempos. Hingad kevadet. Natuke kaevad, riisud. Natuke lõikad. Käid imetled mäest üles- alla valdusi, kuulatad sumisevaid mesitarusid, lased esimesel liblikal kuldkollast suve ennustada! No mis saab valesti minna! ? Aga saab

Uue päeva hommik algas veskiperenaisel sügelevate silmade, paistes kurgu, valutava pea ning tilkuva ninaga. Ainult üks sümptom oleks võinud liigituda eelmisel õhtul sõbrannaga naistepäevašampanja limpsimisele, kõik muu oli sulaselge äge õietolmu allergia. Rõhk sõnal ÄGE. Mõelda- taaskord oli veskiperenaine suutnud unustada Kütioru varakevadised rõõmud- kohe kui sarapuud löövad oruperved kolletama, tuleb veskiperenaisel krõbistada ja pihustada igasugu medikamente, toppida taskud täis nohupaberit ja lohutada end teadmisega, et paari kuuga on asi leeveneb. Veskiperenaise vanaema sõnade järgi pühapäevasel kiriku ajal tööd ei tehta, küll aga võib peale „kerkoaigu“ töölaadseid tegevusi teha. Seekord andis allergiahoog veskiperenaisele võimaluse ilma kiirustamata vaadata üle kõik nurgatagused ning setitada mõtteid eelseisva aasta toimetusteks- seda kõike imelise kevailma saatel. Ega ilmaasjata öelda, et iga halb asi on milleksi hea!

Sõbrapäeva õhtul, kui veskiperenaine Kütiorgu jõudis, sadas õrna hubalund. Org oli hiirvaikne- lumi ei krudisenud, jääkaas oli veskipaisult langeva veekohina vaikima sundinud. Et nagu olnuks pime ja ei olnud ka. Lumevalgus ja aeglaselt tantsisklevad lumehelbed, saa siis aru, mis toimub?! “Peaasi, et lumesadu homseks orgu ei uputaks,“ mõtiskles veskimaam´ lumelabidaga enda ees hommikusulpsule minekuks rada lükates.„Kagos omma´inemise! Kagos om`ilm!“, keerles mantrana veskiperenaise peas, kui matkarahvaga kargel veebruarihommikul teele asutas. Puudersuhkruse hubalumega tuuletu org, päike kumamas läbi laisklevate pilvede. Miinuskraadid just need täitsa õiged- sellist talve armastaks ka kõige talvevaenulikum. Kütioru reljeefne maastik, veskikaskaad 3 veskikohaga, võhmalevõtvad tõusud ja langused. Paari tunniga oli kaunis Kütioru lõunapoolus vallutatud. Lõkke soojuses kuuma suppi süües sai mõnusale matkaseltskonnale meelde tuletatud, et peale talve tuleb alati kevad… ja tõenäoliselt ka kevadmatk

Veskiperenaine teeb kummarduse matkarahvale- Kütioru veskikohad on ülevaatamist väärt igal aastaajal.
Ps! Matkaseltskonna nunnumeetri hoidsid tipus neljajalsed lemmikud

Rohkem pilte näed: Siit

Rubriigist: “Täna- 25 aastat tagasi”.Pilguheit viimase veskimehe Ale arveraamatusse.
Veskiperenaine on õnnelik, et leidis kunagi selle Mäeveski veskikohale rariteetse raamatukese, kui lappas vana möldrimaja kolikambri tolmunud ja rotikakaseid ajakirju. Juba veskiperenaise vanaisa ütles: “Pilkui midägi är’- täinahka võ ka vaja minnä’!”

Aastas kaks korda ootab vähemalt 90% eestlastest konkreetset ilmaennustust- et jaaniaeg oleks päikseline ja vihmata ning et jõulud oleks lumised ja vihmata.
Tegelikult teame me kõik, et aastad pole vennad ja ilmaennustamine on kõige tänamatum töö. Roheliste jõuludega on hinges nagu kurblik tühimik. Kõige lihtsam soovitus selle tunde leevendamiseks – kui ei saa muuta olukorda, muuda suhtumist!
Nii soovimegi siit sügavast Kütiorust- olgu jõulurahu su hinges, lähedased su ümber ja rahu kodudes! Rahulikku jõuluaega kõikidele!

…peatükk on jõudnud rahu ja vaikust pakkuva pintslitõmbeni- valge lumekirme on langenud Kütiorgu ning õrnad miinuskraadid heidavad loodusele neitsiliku jõuluootusrüü.
Org täitub rahuga- metsalt ning mäekülgedelt läbikumav valgus pakub sõõmu värsket hingamist pärast maadligi vajutavat sügiskaamost. Isegi veskiätt paistab lumise õue taustal reipam!
Paisulaudadelt langevad pritsmed muutuvad mängeldes hetkega tuhandeks jääteemandiks ning kohe selsamal silmapilgul minetavad ojakeses oma millisekundilise teemandisäras tähelennu. Teisel pool paisulaudasid trotsib aga veskijärv aeraatori mullimerd ning kaanetab sihikindlalt oma veepinda. Veepahinale sekundeerib üksik rähn, kes tuima järjekindlusega, ühtki nooti eksimata, vanal haaval uurimistöid teostab.
Veskiperenaise kohv on ammu tassis jahtunud ning sõrmeotsad külmast söendelemas, kui ta oma hommikukohviga looduslikust kunstisaalist sooja tuppa naaseb. Kui vähe on õnneks tarvis!