Autor: kytimaeveski (Page 1 of 8)

Kuninganna, kes esimesena valmis Kütioru vana möldri õunaaia õuntest. Kuninganna, tänu kellele suurenes veskitalu õunaaed koroonaaastal mitmekümne noore õunapuu võrra. Alles peale kuningannat tulid printsessid:mesilased, lavendlid, viinamarjad, kõrvitsad. Tänaseks on Eesti võimsaima ürgoru õunamahl olnud juba aastaid saadaval Tallinna Ülikooli kohvikutealal ja Viimsi vanimas- 52 aastat järjepanu tegusenud Haabneeme kohvikus.

Õunamahla kõrvale on sel aastal lisandunud veel imemaitsev rabarberisiirup, tummine viinamarjasiirup ja põhjamaa sidruni- ebaküdoonia siirup. Ebaküdoonia ja rabarber on meie MTÜ Veskiveere liikmete koduaedadest, Võrumaalt. Ikka “Võromaa vägi” ja süämega tettü! Nii puhas, nii naturaalne! Meie kuninganna koos printsessidega on saadaval Viimsi Taluturul laupäeviti kl.10:00-14:00.

Lisaks ka erinevad kodused ja maitsvad hoidised

Kütiorg on tõeline kaleidoskoop! Igas aastaajas on midagi tuttavat ja midagi sootuks uut, ent alati midagi üllatavat. Sügiseses-loodusgaleriis on ekspositsioon vahetumas. Sel aastal paneb silmad särama 50 kollast varjundit. Veskiperenaise marsruut viib teda juba aastakümneid Eestimaa ühest otsast teise, põhjast lõunasse, lõunast põhja. Juba mitmes aasta tajub veskiperenaine, kuidas sügis kogu oma hiilguses- oma esimeste öökülmade, järsult pimeneva päeva ja tohutu värvibuketiga, on tõukamas troonilt varasemat lemmikaastaaega- neitsilikku, tärkavat kevadet. Või pigem on ehk selles “süüdi” Kütiorg ainuisikuliselt- orus avanevad sügisel kõik salapärasuse poorid: maadligi vajuvad pilverüngad, äkilised öökülmad, vanades haavalatvades kolistav tuul ja muidugi värvid! Värvid puudel, taevas, maas, järvedel, ojal, majaseinadel, palgivahedel. Sügisene lehesadu annab märku- nüüd on viimane aeg hakata õuetöid kokku tõmbama!

Nii kulgebki veskiperenaine taaskord läbi kolletava Eestimaa, silmad säramas juba ainuüksi mõttest eesootavatele tohkendustele: viimaste tulbi-ja krookusesibulate mulda tippimisel, nädal tagasi pooleli jäänud sügisväetisega vesisest suvest väsinud marjapõõsaste turgutamisel, metsapargis suvebeebitaimede inventeerimisel, vanade õunapuude tüvede valgendamise, uute õunapuuistikute aukude kaevamisel, lehtede riisumisel ja veel sellel ja veel sellel ja sellel tööl. Mõtetega tuleb ettevaatlik olla, need võivad saba selga võtta ja minna oma teed! Nii juhtuski- Kütiorgu jõudes keerutas tuul värviliste puude latvadest lehti, pillutas neid ühest hoovi otsast teise , seejärel pitseeris omakorda külm vihmasabin lehesaju üle… Kilomeeter kaugemalt Noodaskülast tulnud info viinamarjade korjamisest sai hoopis teise tähenduse- et Mäeveski viinamarjasaagist põhinoosi võtsid linnud, rebased ja kährikud, siis ei saanud võimalust kasutama jätta ning oru teises istanduses käsi valgeks saada. Ja kinnituse sai ka vanasõna: “Ära minu üle vee vett otsima”- viinamarjajookide armastajana polnud veskiperenaine Eestis veel leidnud oma maitse järele valmistet viinamarja jooki. Ennatlikult sai öeldud seda ka istanduse peremehele, kuniks saagitallamise ajaks toodi lauale hõrk mull… Just – ole oma unistuste, mõtete ja sõnadega ettevaatlik, sa ei tea kunagi, kuna need töötavad sinuga koos, või sinu vastu

Elu Kütiorus on kaleidoskoop- siin on salapära, imelisi värve, mõnusaid inimesi, ajalugu ja palju hoomata väge. Õige nurga alt vaadates näed alati parimaid mustreid! Siia tasub eksida

Mäeveski paisjärv otsustas seiklema minna, vaikselt, salaja, uuristades aastaid

paisu betooni alla oma salarada. Kevadel oli korraks aimatav, et midagi on

toimumas- väike lohuke teisel pool tammi. Ent see oli vaid jälgede segamine-

salajane tegevus toimus hoopis paisu teises otsas… Ülivihmane suvi hoidis

järve taseme suvisel kõrgusel, ei midagi kahtlast! Seda suurem oli ahastus,

kui veskiteega võidu jooksev Iskna nirises kesksuvise loidusega. Tõde selgus

veskiõuel- veskijärveke oli lauluga läinud. Suitsusauna ujumissild hulpis

õnnetult alles jäänud lombikeses. Ent pole halba ilma heata- pealinna

kammerkoori “Flora” visiit Kütioru Küti Mäeveskisse ei saanud paremini

ajastatud olla! Laul teeb alati rinna rõõmsaks ning kui külalised pärast

väeka Tammetsõõri püha puudesalu külastamist veskiõuel”Tuljaku” lahti lõid, tundis

veskiperenaine- kui me juba Eesti vabaks laulsime, asi siis veskijärv tagasi

laulda ei ole! Seto naisena kummardab veskiemand maani kammerkoor “Flora”

ees- nende imeline esitlus oma positiivsusega andis jõudu uskuda- asjad

juhtuvad põhjusega!

10.augustil sai taaskord teoks Kolme veski matk. Suvi. Alapealkirjaga “ AIA ERI”. Seekordne matk oli mõnusalt kulgemine, suuresti asjaolude kokkulangemisel- kontserdipäeva 32 km ringitrampimist jättis oma jalajälje ning veskiperenaise jalg keeldus sportlikumat tempot hoidmast. Ilmataat oli taaskord suvitamas Kütioru kohal, lubades ka matkaseltskonnal igati nautida suvist orgu. Kütioru ekstravagantsus peitub tema maastikus- väljakuulutatud kilomeetrid tunduvad lühikesed, kuid sarimatkajad juba teavad, et nende kilomeetri numbrite taga peituvad võhmale võtvad tõusud ning järsud langused. Seega kulgemistempo oli igati päevakohane.

Seekord oli matka tõeliseks kirsiks tordil Mae ja Evald Krillo kauni koduaia külastus. Milline imeline värvide palett, harmooniline kooslus ja see kõik on loodud vaid perenaise oma nägemuse järgi , ei ühtki koha peal näpuga juhendavat aiaspetsialist! Aiast õhkus tõelist rahulolu ja rõõmu tehtust! Kaunid värvid, ninapaitavad lõhnad, silmipimestavat vaated! Pererahvalt saime asjalikke näpunäiteid ja mis eriti vahva: igati elava kujutluse aias kevadest- sügiseni toimuvast ning juba visati õhku ka soov tulla kevadist õitemerd uudistama! Aiast positiivsed emotsioonid laes liiguti uuesti veskiteele ning Alaveski- Mäeveski viimast lõiku/ tõusu lõpetades oli õunaaeda kaetud kringlilaud igati kosutav energiaamps! Huvilised said üle kaeda nii veski, kui ka kevadises õpitoas uue hingamise saanud toolid. Matkaseltskond sai kirja mõnusa pühapäeva ja veskiperenaine on rõõmus, et iga kord on matkadel ka mõni uus huviline! Kohtumiseni sügismatkal!

Pilk pilkases öös, saatmas küünaldevalgel

viimaseid autosid müstilisele veskiteele, hinges „kundsõni kummardus“ ja tänutunne – veskiperenaine nõjatub veski uksepiidale ning vaatab öhe. Mõnus pingelangus annab tunda surisevates jalgades-nutikell näitab 32 km…

Sel aastal pakkus „Vete pääl“ hingematva akustilise kontserdi Jaagup Kreem

ja Taavi Langi. Kontsertsari sai ellu kutsutud veskiperenaise Kerti soovist hoida meeltes ja mälestustes seda ajaloolist Kütioru Küti Mäeveski veskikohta, kuid soovist ainuüksi ei piisa. Seda kontsertsarja ei oleks, kui

veskiperenaisel poleks sellist tugevat ja kokkuhoidvat lähedaste armeed

„Üks kõigi eest ja kõik ühe eest!“ tuntud sõpruse ja vendluse deviis tõestas ennast juba kolmas kord müstilises veskikohas- Kütioru Küti Mäeveskis, kus veskiperenaise lähedased seisid kui üks mees/naine õhtu õnnestumise eest!

Ning see õnnestus igati- sel kontserdil oli kõik õige! Ka ilm Suured ja väikesed „kollasärgid-töömesilased“ sibasid juba hommikust alates mäest üles ja alla ning ikka alla ja üles. Just nii, nagu „tuu-om-tuu „ list ette nägi. Lava, telk,toolid, kohvik, dekoratsioonid, sildid, viidad,

valgustus, parkla, kokkamine ja muidugi veski „ajaaken“! Lõunapaus. Värskendav karastus veskijärves. Kiire vahekokkuvõte olukorrast „vete pääl“ ning juba olidki esimesed kontserdikülalised orus. Ülejäänud on juba ajalugu. Ilus pärl selles pikas ajakees, mis ehib Kütioru veskikohta juba 1684 aastast ning jääb loota, et vana veskiätt on rõõmus, et teda pole unustatud, vaid hoitakse meeltes. Nii lihtne ongi õnn- rõõm koosoldud hetkedest kallite inimestega! Kohtumiseni „Vete pääl 2026“!

Kuni poole juulini ainult kallas ja kallas seda va vihmakest. Valget vihma. Seinana langevat vihma. Paksu vihma. Veskiperenaine kolis juba juuni lõpus töö Võrumaale kodukontorisse, aga ikka juhtus see, et hilislõunaks arvutist tõustes kostitas taevataat taaskord valge vihmaga ning õuetööd ja tegemised jäid helgemaid hetki ootama. Nii nagu tali taevasse ei jää, ei jäänud ka suvi!

Juba lausa nädalake on olnud soe, niiske, palav, tuuline, vihmane, sääsene, parmune. Kuum. Ühesõnaga imeline suvi! Esimene mesi purgis! Lavendlid õites! Viinamarjad mühinal võluoana taevasse kõrgumas, muru nende järel. Roosid

jõuavad hommikupäikeses pärlendada, kui pärastlõunane vihmasagar armutult

õied maani surub ja tuletab meelde- “ka see läheb mööda”. Mäeveski pesamuna- Mäeveski Apartament tähistab esimest sünnipäeva ja veskiperenaine tunneb rõõmu oma uue hobitegevuse üle! “Kas pead nii palju ette võtma”, poriseb veskiperenaise kaasa telefonitoru teisest otsast, kes tunneb

ilmselgelt häirituna, et Kütiorg on tema kaasa lõlikult ära röövinud… Eks see org on tõesti kummaline paik, tõdeb veskiperenaine vahvat

reisiseltskonda- Eesti Looduskaitse Seltsist, teele saatmas. Suur, valge buss kulgemas tasa ja targu kurvi taha, rõõmsad näod ja lehvitavad käed…

Veskiperenaine patsutab äti uksepiita ja kostab: “Said hästi hakkama! Elame veel…” Ei lähe palju aega mööda, kui valge vihm sprindib üle oru. Korraks…

On parim tõdemus lirtsuvate mäekülgede, ööpäevaga mühinal kasvava muru ning umbrohu, metsas lokkavate kukeseeneringide, triljonite sääsedroonide, lakkamatult sadava vihma ning ülidefitsiitse päikese kohta. Sel suvel töötab veskiperenaise kasuks mantra “kui ei saa muuta olukorda, tuleb muuta suhtumist!”. Alustuseks on päris huvitav harjuda asjaoluga, et suvine veskiõuevaikus ning paisulaudade taha kammitsetud paisjärveke on sel aastal kusagil teises muinasjutus- iga erinev kogus vihma, mis Haanjast Kütioruni maha sajab, annab panuse veskipaisul mängivale omanäolisele kontserdile. Nagu Mahleri 8.sümfoonia, lihtsalt esitajaid on tuhandest kordades rohkem… Ning missugune lavakujundus! Kui org oleks riiklik teatrilava, ehiks teated üllatusliku pankroti kohta kollase meedia esikaant nädalaid! Sellist voogavate udulaamade rohkust, valguse ning varjude mängu annab ühte kohta etendada! Ja muidugi valgustus! Kerge ülbusega, lausa nipsust, muutub päikseline org hilisel pärastlõunal hämaraks- selline pöördvõrdeline efekt keldrist kiiskava lume kätte astumisega. Ja seejärel see hämarus venib ja venib ja venib, aga ikka pole veel pime! Just siis on õige hetk seada sammud mööda orupõhja kulgevat, jumalikult müstilist veskiteed, lainjat kulgevat serpentiini, orust välja.Tüütsmäele. See on koht, kus veskiperenaine saab oma päikeseloojangupatareid laetud. Tagasi alla veskiteele jõudes tervitab esmalt sahmakas külma õhuvoolu ning teravaid kontuure joonistav pimedus. Alajärve ääres ei lase

öise eluviisiga koprad oma veeprotseduure eriti häirida, kui veskiperenaine kergel suss-sammul Mäeveski poole kulgeb. Õhus on segunenud looduslik parfüüm “Magus elu” -mõned lämbed, suvesooja pakkunud päevad on aidanud

avaneda lopsakatel angervaksaõisikutel ning pärnade järjest avanevad õied panevad sügavamaid hingetõmbeid tegema. Tundub, et kogu see endasse ahmitav mesimahus lõhn on just see, mis aitab eesootava sügistalvise kaamose üle elada…

Äike, vihm, marutuul, soojus, jahedus- need lühikese ajaga külastavad ilmanähtused on loonud orgu õhtuse müstikamaailma. Veskitekaskaad on servani uduga kaetud. Korraks eksib see udu Mäeveski ja Alaveski vahel puudesallu, ent põrutab täies oma hiilguses ja läbipaistmatuses Noodasjärve suunas. Kell liigub vaikselt südaöö poole. Haldjad pesevad paisulanguses oma juukseid ning suvepimedas veskiõues pikeerivad nahkhiired. Veskiperenaine silitab veskiäti niisket palgirida ja on lõpmata tänulik iga sekundi, euro ja higipiisa eest, mida Kütiorg lõivuks on võtnud…

Muru lirtsub õues ning paisust mürinal langev vesi ei luba mingeid võrdusmärke juuni ja suve vahele tõmmata. Juunikuu viimasel pühapäeval meelitab päike temperatuuripügala korraks lausa +18Cni’, tuul tormleb iiliti läbi oru, murdes raginaga vastaskaldal hõredaksraiutud metsatukas puid. Veskiperenaine maadleb lavendlipeenras kõplaga- pidev vihmasadu on kruusase pinnase kivikõvaks ladistanud. Pilved spurdivad suvesinises taevas. Kõrvitsapeenrani kõplaralli ei jõuagi- nagu nipsust on taevas mustade pilvede meelevallas ning tihedad vihmapiisad vallutavad diagonaalsajuga oru…Võta siis kinni, mis on masendavam- kas Euroopas võimutsev kuumalaine või meie uputav ning jahe suvi.

24.5 kuupäev sai kindlal eesmärgil Kütioru „Kolme veski matk. Kevad“ matkapäevaks planeeritud, sest kaugeleulatuvad ilmateated lubasid ainsa ilusa maikuu nädalavahetusena just seda kuupäeva! Eks ilm ja ilmaennustamine on Eestis aastaringselt tänamatu töö: Kas jõulud tulevad valged? Kas jaanipäev tuleb vihmane? Veskiperenaine on igavane optimist ja oli 99% kindel, et yr.no lubatud ilmateade paika peab! Tegelikkus oli muidugi sootuks miskit muud- kui veel neljapäeval näitas ilmateade matkapäevaks Kütiorgu vihmasadu alates pealelõunast, siis reedene ilmateade andis 95% kindlust märkega „KOGUPÄEVAVIHM“!!! Veskiperenaine hellitas veel varaste hommikutundideni lootust-„äkki, ehk, võib-olla“…

Kl.10 kui matkaseltskond Mäeveski parklas kogunes, oli varastest hommikutundidest pladisev vihm küll vaiksemaks jäänud, aga selginemise märke ei näidanud. Õnneks pole halba ilma, kui sul on õige riietus! Ja vastav dress gode oli matkasellidel ettenägelikult üll. Seekordne „Kolme veski matk. Kevad.Naiste eri“, ei tahtnud diskrimineerida mehi, vaid pigem pakkuda midagi teistsugust, mõelda raamidest/ rajalt välja. Kuna kevadmatka teekond oli paika pandud vastavalt ilmale, jättis veskiperenaine sellesse matka vaid 2 tõsisemat tõusu- esimeseks Mäeveski paisjärve kaldalt otse oru teisele küljele, kustkohast avanesid imelised põlluvaated Sookülale. Rahulikus tempos jalutati maagilisse väepaika-pühasse puudesallu, Tammetsõõri, kus ingellik Tiina viis naistega läbi ühe erilise meditatsiooni, energiavahetuse. Paljudele oli see esmaskordne kogemus ning Tammetsõõr andis sellele uudse ja kauni tähenduse. Väike külmus uduvihmas mediteerimisest kontides, otsustati matka jätkata siiski pikemat rada pidi- tegusad Eesti naised ei lase ju ühel kehval suusailmal oma kulgemist segada! Vapralt kulges naistevägi omapärase loodusega Eesti võimsaimas ürgorus edasi. Arhailised talukohad, lõhnav nartsissiklump, porist lirtsuv matkarada- nii jõutigi märkamatult talvise Kütioru tõmbenumbri- suusakeskuse nõlvadele. Seekord lubati endale kergemat vastupanu ning suunduti matkaraja väliselt otse suusarajalt laskudes, orgu. Kõrvalepõikena imetleti põõsaste vahelt paistvat maalikunstnik Valdur Ohaka endist kodukohta ja selle matka teine ja ühtlasi viimane tõus viiski taas Kütioru vastasnõlvale tagasi. Tänutäheks viimase tõusu eduka läbimise eest kostitati matkaselle kihiseva mulijoogi ja ampsuga. Edasi kulges retk mööda metsatöödest räsitud matkarada, õnneks oli seda minimaalselt ja Jaanusjärve kõrval ilutsev tsori (uhtorg) lubas taas aimata Kütioru maastiku omapärast reljeefsust. Tihenev vihmasadu pani seltskonna kiiremini liikuma. Tohkri veski juures käidi sillakesel kaunist veelangust uudistamas ja vaadati ka kohta, kust veel 40-ndatel viis suur tee üheld kaldalt teisele, kuid mis täna pole isegi enam aimatav- aeg ja loodus on teinud oma töö. Matk lõppes Kütioru Mäeveski Möldrimajas ning vana Möldrimaja sai uhkeldada matkajate ees talgupäeval uuendatud toolidega- lausa istet pakkuda! Kihisev mull, rikkalik suupistelaud ja naiste tõdemus: igati kordaläinud matk koos sobiva ilmaga ( kodus ei oleks niikuinii tänase ilmaga midagi õues teha) pani matkale igati vahva punkti. „Kolme veski matk. Suvi“ ootab suve ja oma järjekorda ning siis juba ilma diskrimineerimata on oodatud kõik huvilised. Tänud vapratele kevadmatkajatele ja kohtumiseni juba suvises Kütiorus.

Rohkem pilte vaata: Siit

Kõiksugu ilmakaardid lubasid maikuu esimeseks nädalavahetuseks vihma. Et Mäeveski Möldrimajas talviti tegevust ei toimu ja talve niiskusjahedust ühe nädalavahetusega välja ei küta, kogunes talguseltskond talgutamis- targutamisvalmilt abihoonesse. Liivapaber, käärid, lapid, pintslid, värvid ja muidugi toolid. Juhendaja Roland tegi väikese sissejuhatuse vanade asjade hingeellu ning juba jõutigi nobedate näppude vooru. Kerge lihvimistolm ja jutusumin. Aeg kulges mõnusas tempos ning demokraatia näitas ennast ka õpitoas- toolikateteks muretsetud kangad hääletati maha, sest abihoones paremaid aegu ootav kardin tekitas käsitöömeistrites tunde, et “ just see on kõige õigem” ja kui enamus otsustab, siis nii on. Veskiperenaine küll püüdis seletada, et see kardin on emotsionaalse väärtusega- ehtides kunagise Kaitseväe peastaabi kohviku aknaorva, milles armastasid istuda nii kindral Terras, kui kindral Herem, aga “ vox populi, vox Dei”.

Köögitoimkond hoolitses talguseltskonna kehalise tasakaalu eest- naabertalus käsitööna valminud “Tsõõriku grillil” valmis maitsev talgusupp, veskijärvest püütud/ praetud kala ning peremehe värske hapukurk oli kui talgupäeva kirss tordil! Uuele elule üles vuntsitud toolid said meistri nimega ära märgitud ja jäävad VIP- toolidena suvist kontserti ootama!

Kütioru talgupäev vääris taaskord oma nime:

“Teeme ära!”, “ Tegime ära!” Ja mis peamine- lubatud vihma asemel säras kogu päev taevas päike!

Rohkem pilte vaata: Siit