Kevade teisel päeval, päikeselisel laupäeval kogunesid vahvad matkasellid Kütioru Küti Mäeveskisse. Oktoobris 2021 alustas MTÜ Veskiveere matkasarja
“Kolme veski matk. Aastaajad”, mis kutsuti ellu eesmärgiga tutvustada võimast Kütioru loodust, siinset omapärast veskite kaskaadi ning kanda edasi lugusid Kütioru inimestest ja ajaloost. Seekordne matk oli hooaja esimene ning eesmärk oli ilma kiirustamata kulgeda mööda RMK loodusrada. Kolm kindlat asja, mida matkasellidele lubati, olid sinililled, lumi ja
päikeseline ilm. Matka tervitustoost öeldi hommikuse värske vahtramahlaga ning matk võis alata. Esimesed sinililled ei lasknud end kaua oodata – juba Mäeveskist Tsõõriplatsini liikudes tervitasid need matkajaid ning said lausa
Oscarite-väärilise vastuvõtu – telefonikaamerad sähvisid ja kohtumisrõõm oli siiras. Tobornä pettäi (männi) juures tuli kurbusega tunnistada, et tänavune kevad on tõenäoliselt viimane, mida vanake näeb. Aastasajad on oma töö teinud. Enne Juudijõõratust sai matkaseltskond imetleda müstilist salapaika, kus iidvana tamm kõrgus uhtoru kohal, ümbritsetuna sinilillede vaibast. Hindrik Prantsu mälestuskivi juures imetlesid matkasellid imeliselt korras hoitud talukohta ja kuulasid järjekordset infokildu Kütioru suurmeeste kohta: Hindrik Prants, Ernst Nassar ja Julius Kendra. Neljajalgne matkasell
Sofi tundis lapsikut rõõmu kevadvetest – kõikjal, kus vägegi sügavam veelomp, sukeldus ta meeletu rõõmuga ega näinud ainsatki soovi säästa oma lumivalget kasukat.
Matk kulges kunagise Petseri linakaupmehe Ernst Nassari sünnikohast mööda ning liikus Kütioru suusakeskuse poole. Suusamäele jõudes kostsid mitme matkajate seast üllatushüüded, et “oleksime nagu Alpides – igal pool on suur
kevad ja siis mägedes tõeline talv”. Just suusamäel tabas matkaseltskonda esimene ekstreemsus, kuna “must rada” oli veel suusatajatele avatud ning oru põhja pääsemiseks tuli laskuda püstloodis metsarada pidi. Suusakeskuse nõlvad said vallutatud ja edasi oli vaid lust ja lillepidu – võhmale võtvad
tõusud olid selleks korraks seljatatud ning edasi sai rahulikult kulgeda. Roopalist metsateed mööda sai imetleda pokusid ning näha ka usinate kobraste lageraiet. Tohkti veski haldjalik veekaskaad pakkus meeliülendavat
lõpuemotsiooni kevadises Kütiorus.
Matka lõpp-punktis koguneti Kütioru Küti Mäeveski Möldrimajja, kus mõnusa
vestluse saatel söödi kringlit ja kooki ning veskiperenaine näitas lihtsaid kevadpühade lauakaunistamise nippe. Kõik osavõtjad said tänutäheks vahva matka eest potikese lilledega ning Kütioru kalendri, et oleks alati motivatsiooni orgu tagasi tulla.
Rohkem pilte vaata: Siit
