Kuni poole juulini ainult kallas ja kallas seda va vihmakest. Valget vihma. Seinana langevat vihma. Paksu vihma. Veskiperenaine kolis juba juuni lõpus töö Võrumaale kodukontorisse, aga ikka juhtus see, et hilislõunaks arvutist tõustes kostitas taevataat taaskord valge vihmaga ning õuetööd ja tegemised jäid helgemaid hetki ootama. Nii nagu tali taevasse ei jää, ei jäänud ka suvi!

Juba lausa nädalake on olnud soe, niiske, palav, tuuline, vihmane, sääsene, parmune. Kuum. Ühesõnaga imeline suvi! Esimene mesi purgis! Lavendlid õites! Viinamarjad mühinal võluoana taevasse kõrgumas, muru nende järel. Roosid

jõuavad hommikupäikeses pärlendada, kui pärastlõunane vihmasagar armutult

õied maani surub ja tuletab meelde- “ka see läheb mööda”. Mäeveski pesamuna- Mäeveski Apartament tähistab esimest sünnipäeva ja veskiperenaine tunneb rõõmu oma uue hobitegevuse üle! “Kas pead nii palju ette võtma”, poriseb veskiperenaise kaasa telefonitoru teisest otsast, kes tunneb

ilmselgelt häirituna, et Kütiorg on tema kaasa lõlikult ära röövinud… Eks see org on tõesti kummaline paik, tõdeb veskiperenaine vahvat

reisiseltskonda- Eesti Looduskaitse Seltsist, teele saatmas. Suur, valge buss kulgemas tasa ja targu kurvi taha, rõõmsad näod ja lehvitavad käed…

Veskiperenaine patsutab äti uksepiita ja kostab: “Said hästi hakkama! Elame veel…” Ei lähe palju aega mööda, kui valge vihm sprindib üle oru. Korraks…